Joonase lähetamine

Oratooriumi ettekanne Tallinnas ja Tartus
Rudolf Tobiase oratoorium «Joonase lähetamine», eesti muusikas esimene selles žanris kirjutatud teos, tuleb ettekandele 21. novembril Estonias ja 22. novembril Vanemuise kontserdimajas.

See on üks suurejoonelisemaid ja suure kunstilise väärtusega helitöid. «Joonase lähetamine» on teos, mis maailma mastaabiski midagi maksab. Mõnel suuremal rahval pole midagi taolist välja panna.
Tobias kirjutas selle ajal, kui kirikumuusika ei suutnud enam seista oma ülesannete kõrgusel ega vastanud ajastu nõuetele. Helilooja leidis, et «piibel ei kaunista midagi, ka kirikumuusikal pole seda tarvis teha». Kuid just seda «kaunistamist» oli hakatud pärast Bachi ja Händelit tegema.
Uskliku inimesena leidis Tobias, et ainult usk võib inimesi innustada tegutsema ühiste eesmärkide ja ideaalide nimel. Nii ei seadnudki ta endale ülesandeks jutustada ümber piiblilugusid, luua usklikke härdaks tegevat tarbemuusikat, vaid püüdis lahti mõtestada Piiblis peituvaid ideid. Tulemuseks oli teos, milles võime leida nii bachlikku sügavust ja händellikku suurejoonelisust kui ka religiooni jõudu.
Väärikas ettekanne toimus sünnimaal
Tobias asus oma oratooriumi looma 1904. aastal Tartus elades. Läände siirdudes võttis ta selle kaasa. Ettekanne Saksamaal 1909. aastal kukkus aga esitajate mannetuse ja Tobiase enda viletsate dirigendivõimete tõttu läbi. Alles 80 aastat hiljem, 25. mail 1989 tuli «Joonas» terviklikult ettekandele kogu oma väärikuses ja jõus. Ja seda Eestis.  
Teose aluseks on Joonase raamat Vanast Testamendist. See on jutustus prohvetist, kes keeldub täitmast Jumala käsku ja püüab põgeneda. Keskseks ideeks on Piibli mõte, et Jumala arm ei kuulu mitte ainult ühele väljavalitud rahvale, vaid see laieneb ka paganatele, kui need kahetsevad tehtud kurja. Joonas on siin justkui rahu saadik, kes mõistab kurjuse küll hukka, kuid ei nõua karistamist, vaid kutsub üles meeleparandusele.
Eks Joonase nimigi heebrea keeles tähenda ju õieti «tuvi», mis sümboliseerib lepituse ja rahu ideed. Kes teab, võib-olla mõtles Tobias ülekohtust ja kurja Niinivet ning kannatavat, allasurutud usklike kogudust vastandades eesti rahva peale, kes on pidanud samuti palju kannatama võõra ülemvõimu all.
Rohkelt motiive
Muusikas kasutab Tobias oma mõtete edasiandmiseks Wagneri kombel ohtralt juhtmotiive, mis sümboliseerivad teatud kindlaid mõisteid. Tähtsaim neist on jumaliku ettenägelikkuse motiiv, mis on helitöö keskseks kujundiks. See ilmub teose tähtsamates sõlmpunktides ja on suguluses teise, Jumala käsu motiiviga, millega Jumal ilmub ka «Sanctuses», mis oma suurejoonelise pidulikkusega jagab töö kahte võrdsesse ossa.
Käsu motiivile vastandub halastuse motiiv, mida helilooja kasutab ainult vokaalpartiis. Oluline koht on Joonase motiivil, mis saadab prohvetit mitmesugustes olukordades, kõlades kord otsustavalt ja enesekindlalt, kord ähvardavalt ja võimukalt, aga ka alandlikult ja kaeblevalt.
Joonasega on seotud ka tema kannatuse motiiv, mis erilise väljendusrikkusega annab edasi meeleheidet. Veel võime leida oratooriumist sõjaka rütmiga kättemaksu motiivi, mis kujutab oma tõekspidamiste eest seisvaid tagakiusatud usklikke, «kes pole oma põlvi paenutanud Baali ees», samuti Niinive rahvast iseloomustavat praalimist ja prassimist («kes saab meie suure linna vastu?», «laskem meil süüa ja juua»), kuid ka patukahetsust kujutavaid motiive. 
Kui vaatame teose partituuri, siis selgub, et «Joonasel» on teatud sarnasus ooperiga (eks oratoorium ju algselt olnudki vaimulik ooper ilma dekoratsioonide ja kostüümideta). 38 numbrit on jagatud viide pilti koos proloogiga, mis moodustavad omakorda kolm osa või vaatust.
Õhtul kell seitse algav ettekanne on «Joonasele» vääriline: üles astuvad Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, oratooriumikoor, Eesti Rahvusmeeskoor, kammerkoor Voces Musicales, Rahvusooperi Estonia poistekoor ning solistid Marina Lapina (sopran, Venemaa), Merle Silmato (metsosopran), Juhan Tralla (tenor), Rauno Elp (bariton) ja Johann Tilli (bass, Soome). Orelipartii esitab Piret Aidulo. Juhatab Neeme Järvi.

Mati Märtin,
muusikakriitik