Jõulude pusle: Jeesus-laps ja Santa Claus

Ühes väga suures kaubanduskeskuses seati esimeseks advendipühapäevaks üles Santa Clausi dekoreeritud telk koos kuusepuuga. Suures tugitoolis istus kauni valge habemega Santa ise. Jõuluvana ette kogunes pikk rivi lastest, kes kõik soovisid jõulusalmi lugemise eest kingitust saada. Igal pakil oli silt lapse nimega.
Suures õhinas ei pööratud vähimatki tähelepanu kaubanduskeskuse vaateplatvormidele, eskalaatoreile ning treppidele kogunevatele rõõmsailmelistele noortele. Kui jõuluvana ees jätkus veel saginat järjekorras seisvate laste seas, alustas kõrge sopraniga noor naine jõululaulu. Peagi liitus mõni tenor, seejärel aldid ning lõpuks toetasid kogu mitmehäälsust tugevad bassihääled.
Näiliselt isehakanud muusikute tegevust esiotsa üllatunult seiranud, jäid paljud jõuluostudele saabujad kaunikõlalist esitust kuulama, võtsid välja iPhone’id ja muud nutiseadmed ning asusid tasuta kontserdist jäädvustama parimaid hetki. Põrandakorruselt lõppenud jõulukoraalile järgnes eskalaatoreil rändleva meesseksteti esituses «Kõik usklikud, tulge!» ja spirituaal «Mingem üles mägedele!». Nagu oleks luuavarrest pauku tulnud või kivid rääkima hakanud, kuid iga uue lauluga liitus värskeid hääli, kes ei tea kust olid kohale tulnud.
Kui jõuti lauluni «O’ Holy Night» ja alumise korruse eskalaatori juurde moodustatud inimsõõri keskele liikus kostümeeritud kolmik Maarja, Joosep ja Jeesus-laps, laskus suurem osa pealtvaatajaid põlvili, nutiseadmed langesid käest ning palgeile valgusid rõõmupisarad. Jõuluvana ümbert oli kadunud viimne kui laps, isegi kingituste kätteandjad ja järjekorrahoidjad seisid Jeesus-lapse vaatajate seas.
Kogu auditoorium tundus kaasa hõiskavat – alt üles ja kõikidel korrustel kõlas laul. Viimaste helide saatel kummardusid Maarja ja Joosep Jeesus-lapse kohale ning silitasid õrnalt tema pead. Ainult vaene Santa istus kurblikult oma tugitoolis ja tunnistas mõtlikult tühjaks jäänud põrandat, kuid veel üsna pungil kingikotti. Kõik pidi ju olema korras, kuid ometi peab küsima, mis oli pildil valesti.
Tuntud antropoloog ja uute kirikute rajaja Paul G. Hiebert kirjeldab oma raamatus «Transforming Worldviews: An Anthropological Understanding of How People Change» ühes Lõuna-India külas ette kantud jõulunäidendit, milles karjasteks kostümeeritud külapoisid mängisid kõikide naerupahvakute saatel surnud joodikuid. Edasi kulges draama muidugi kolme idamaa targa saabumise, Heroodese vihastamise ning Jeesus-lapse ilmumise ja lõpuks Egiptusesse põgenemise saatel. Sõnum oli pealtvaatajatele kohale jõudnud.
Ühtäkki löödi eesriie kahte lehte ning rahva huilgamise saatel astus platvormile Santa Claus, küla kõige pikem ja paksem poiss, kes isiklikult kõikidele kinke jagas.
Esimene mõte tekkis sellest, et hindud ei mõistnud kristlust sisuliselt ja ühendasid omavahel südamliku ja ilusa. Tegelikult olid Kristuse ja Santa maaletoojateks kristlastest misjonärid ise. Kõik pusle osad olid kohal, kuid nad ühendati omavahel mustris, millest ei moodustunud tervikut. Kokku said eriilmelised jõulud.
Ühed jõulud on keskendunud Kristusele, kelle ümber oli soe kliima, palmipuud, eeslid, lehmad ja lambad, tegelasteks Maarja, Joosep, karjased ning hommikumaa targad. Teistsugused jõulud esitlevad Santa Clausi, kelle kodu on külmas kliimas, ümberringi igahaljad puud, osatäitjateks peamiselt jänesed, karud ja enamikul juhtudel põhjapõdrad.
Mitte kumbki – ei Kristus ega Santa Claus – pole valed pusletükid, vaid küsimus taan­dub ühise nimetaja otsimise vajadusele, mis on niisugusel puhul evangeeliumi sisuline tähendus ja missugused muutused peavad inimeses toimuma kristlaseks saamisel.
Aegamisi on kõikjal korraga olemise mõttelaad liikunud üle maailma ning globaliseerumise tempos saanud rahvusvaheliselt käibivaks. Aga inimene ei ela üksi eri ajajärkudes, vaid teeb seda tänapäeval ka eri õpetustes ja maailmavaadetes korraga eksisteerides.
Pole vaid Santa ja Kristus, kellest valmistatakse jõulukokteil, vaid igaühe vabadus prok­lameerida oma usku ja tõde ning nende segu teeb pusle pildi veelgi ebaselgemaks. Osad on kõik laual, kuid pildil «see miski valesti» sunnib endiselt esitama küsimuse. Liiga paljudest detailidest ei suuda läbi näha ka parima võrkkestaga silm. Pole vaja superliimi detailide kooshoidmiseks, vaid puude taha ulatuvat vaadet, mis avastab kokkupuutepunktid, kus külgi ei hõõruta marraskile, vaid sobitatakse olemusliku ligitõmbega ja suurt pilti silmas pidades. Selline tulemus võiks kõnelda inimese sisulisest jõululikust maailmavaatest, milles pusle igal tükil on täiseksistentsi õigus, kuid koostatav pilt on omaette tervik ning evangeelne vabadus ei riku Santa Clausi õigusi.
Algur Kaerma,
Vancouveri Peetri koguduse õpetaja