Juhis koguduseelu hindamiseks

Kolmveerand aastat tagasi, 15. juulil 2003 kinnitas konsistoorium uue visitatsiooni korra. Eelmine küsimustik võeti vastu 14. juunil 1923 ning «Kiriku katsumise kava» oli visiteerimise aluseks tervelt kaheksakümmend aastat.

Uus visitatsiooni kord koosneb kahest osast: esiteks seadusandlikust poolest, mis sätestab visiteerimise aja, läbiviija ja etteteatamise. Teine osa, küsimustik, koosneb ühtekokku 127 küsimusest. Visitatsiooni tulemusena peaks visiteerija(d) saama koguduse elust täieliku ülevaate.
Kogudus valmistub küsitluseks pabereid, protokolle ja vajadusel ka kirikut korrastades. Visitatsiooni lõpus hindab visiteerija koos abilistega, olles eelnevalt tutvunud põhjalikult koguduse dokumentatsiooniga ning külastanud ise vastavat kogudust, selle olukorda. Koguduse «katsumise» käigus võivad tulla ilmsiks ka koguduseliikmete omavahelistesse suhetesse puutuvad küsimused.
Visiteerimine peaks kogudusi julgustama
Konsistooriumi sekretariaadi juhataja Ülle Keele sõnul ei ole visitatsioonikord seadus, vaid pigem juhis, mis muutub ja peabki muutuma koos ajaga. «Lähtuma peab praegusest olukorrast,» ütles ta. Kui muutub näiteks jumalateenistuse kord, siis tuleb vastavalt muuta küsimusi.
«Visiteerimine ei ole urgitsemine,» märkis Keel, «vaid selle eesmärgiks on aidata kogudusi, kui on probleeme.» Tema sõnul on kogudused erinevad: mõni võtab visiteerijad kahel käel vastu, kuid mõni õpetaja pole isegi juhatust visitatsioonist informeerinud. «Probleemidega kohtadesse küsitlejaid ei oodata,» mainis ta ja lisas, et tegelikult on visiteerimise üks mõte just julgustada kiriku töötajaid.
Visitatsioon ulatub kogudusest väljapoole
Visitatsioon on piiskoplik ülesanne, mis meie tagasihoidlikes tingimustes on tihti praostidele delegeeritud. Piiskop on kohustatud visiteerima vaid praostide kogudusi ning peapiiskop on oma ametiaja jooksul visiteerinud kõiki praostkonna keskusi.
Hiljuti Alatskivil visiteerinud Tartu praost Joel Luhamets rääkis, et sealse koguduse külastamine oli ühelt poolt korraline, kuid seal oli ka pingeid. «Probleemid tekivad siis, kui vähem suhelda,» leidis praost ning ütles, et visitatsioon peab aitama kogudusel elu edasi viia.
Vaadati koguduse asjaajamist ning käidi läbi visitatsiooniküsimustik ning nähtu põhjal koostatakse ettepanekud, mis antakse paketina üle nii kogudusele kui konsistooriumile.
Visitatsiooni käigus arutati vallavalitsusega kirikusuhete ning kinnisvara teemadel, et kiriku varadele kõiki rahuldav kasutus leida.
Joel Luhametsa sõnul on valla ja kooli katsumine loomulik. «Alatskivil suhted head,» kommenteeris praost. Ta mainis küll, et Peipsi-äärsed alad on vaesemad ja vallal ei ole eriti ressursse kogudust toetada, aga valmisolek on olemas.
Assessor Tiit Salumäe, kes töötas välja uue, redigeeritud visitatsioonikorra, ütles, et selle formuleerimisel lähtuti eelmisest (1923. a) variandist. «Vaid teatud mõisteid tuli korrigeerida, näiteks «kihelkonna» või muu säärase mõistet,» selgitas Salumäe. Ilmselt tuleb muudatusi tema sõnul sisse viia ka edaspidi, lähitulevikus tuleb kord kohandada vastavalt kiriku uuele põhikirjale.
Tiit Salumäe sõnul on visitatsioonist alati kasu. «Siis saavad dokumendid kaustadesse ja inimesed hakkavad mõtlema selle üle, kuidas nad oma tööd teevad.» Tema praktikas on ette tulnud nii negatiivseid kui ka positiivseid kogemusi.
Salumäe on visitatsioonide käigus külastanud ka koole, kus ühes andsid õpilased sel puhul pika kontserdi. Salumäe sõnul tuleb suurt tähelepanu pöörata pühapäevakooli lastele ning uurida, kuidas ja mida nad on õppinud. Visitatsioonid on teda viinud ka vallavalitsustesse, kust on alati väga meeldivat tagasisidet saadud.
Tähelepanu suunatud misjonile
Visitatsioonikorra 10. alalõigus tuntakse huvi ja küsitakse seda, kuidas kogudused misjonitööd teevad: kes vastutab? kas toimub üritusi? kas peetakse misjonitunde? kuidas osaletakse välimisjonis?
Küsimustik teeb vahet evangelisatsiooni- ja misjonitööl, mis tegelevad vastavalt kuulutustööga kristlaste hulgas (evangelisatsioon) ning sekulaarses keskkonnas (misjonitöö).
Kuna jumalateenistuste pidamiseks õpetajale mõeldud käsiraamatus (agendas) ei ole olemas eraldi peatükki «Misjonijumalateenistus», siis tuleb õpetajal lähtuda tavajumalateenistusest vastavaks puhuks sobivaid palveid kasutades.
Misjonitundide all on eelkõige mõeldud siiski kohtumisi koolides või mujal, inimestega, kes on kirikuvõõramad ning kelle kaasamiseks kirikusse tuleb kirikul rohkesti panustada.
Kristel Neitsov