Jumal ise tõstab teemad kilbile ja annab jõu nendega tegelda

Pikaaegse tulemusliku töö eest kogukonna hüvanguks tunnustati õpetaja Annika Laatsi kodanikupäeva aumärgiga, Risti kogudus aga pälvis Harju maakonna aasta kodanikuühenduse tiitli.

«Me oleme tähelepanu üle tänulikud, aga ka kohmetunud ja üllatunud,» tunnistab õp Laats Eesti Kirikule, kinnitades, et on tegutsenud rõõmu ja innuga, aga pole arvanud, et Ristil tehtav töö võiks silma torgata.
«Sellega ei tunnustata mitte ainult meid, vaid antakse sõnum, et need teemad, millega tegeleme, on olulised ka laiemalt. Olgu siis vaikuse lapsed, pagulaspered või igapäevane töö teismeliste ja eakatega või lihtsalt kogukonna liikmetega,» arvab vaimulik, kelle meelest kuulub selline ellusuhtumine ristiinimese õiguste ja kohustuste hulka. Olla kohal ja õgvendada seda, mis viltu. Pakkuda tuge neile, kel hingel kitsas.
Nõnda on pakutud kümnetele peredele hingehoidlikku tuge MTÜ Vaikuse Lapsed kaudu. «Vaikuse laste peredega tehtav töö on selline vaikne, millest väga häälekalt ei räägita. See on põhjus, miks me neid peresid koondame – sageli ei saa nad oma leinast kellegagi rääkida. Sõbrad, isegi sugulased hoiavad lapse surma puhul eemale ega tea, kuidas käituda.»
Tihti öeldakse katkenud raseduse puhul, et mis seal ikka, küll saate uue lapse ning mis seal ikka leinata. «Aga vanemate jaoks on tegemist tõelise leinaga, mis võib võtta kuid, isegi aastaid,» teab Annika Laats.
Küsimusele, kui keeruline on leida ühiskonnas võimalusi selliseks tegevuseks, mille eest tuli tunnustus vaimulikule ja tema kogudusele, laiutab Laats nõutult käsi. Ta tunnistab, et ei ole mingeid võimalusi otsinud, sest «need võimalused, täpsemini vajadused, on ise meie juurde tulnud ja me oleme püüdnud vastavalt tegutseda». On teemasid, millele veel mõni aasta tagasi koguduse arengukava koostades tulla ei osatud.
Kes oleks kolme-nelja aasta eest arvanud, et meie koguduse keskel hakkab elama armas pere Süüriast, küsib Annika ja lisab, et seitsme-kaheksa aasta eest ei tulnud kogudusel pähegi, et surnult sündinud laste puhul võiks olla vaja mälestuspaika. «Tänu Jumalale, et ta neid teemasid meie jaoks kilbile tõstab ja näitab, kus meid vaja on ning kus on vaja tema tröösti, lootust ja julgustust,» räägib õp Laats.
Küsimusele, milline töövaldkond on kõige olulisem, vastab ta: «Kunagi küsiti mu vanaemalt, milline tema neljast tütrest on talle kõige armsam. Ta vastas, et see, kellel on elus parasjagu kõige raskem. Eks nende töölõikudega on samamoodi. On perioode, kus ühele teemale tuleb rohkem energiat pühendada. Vaheldusrikkus ongi kogudusetöös imeline.»
Milline on õp Laatsi sõnum ametikaaslastele ja teistele kogudustele? Kuidas osaleda kogukonnatöös nii, et tulemusest tõuseks laiem kasu? «Ei oska küll konkreetseid juhtnööre jagada. Kogu meie tegevus põhineb usul sellesse, et Jumal on Kristuses meie keskel elav ja tegev ning talle läheb korda iga inimene, mitte vaid leeritatud koguduseliikmed või liikmesannetajad või meie põhimõtteid jagavad inimesed. Ja tema vägi on see, mis saab ja tahab muuta inimest ning seda katkist maailma. Ta teeb seda meie, inimeste kaudu. Nojah, ning kus sellist tööd siis ikka mujal teha, kui mitte koguduses.»
Liina Raudvassar