Jumal on mind tõesti juhtinud ja aidanud

Vabariigi aastapäeva eel jagatakse paljudele tunnustust, üks neist on tartlane Jaan Tooming.

Pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest on riigi kultuuripreemia koos 64 000 euroga määratud näitleja ja lavastaja Jaan Toomingale, helilooja Jaan Räätsale ning Washingtonis elavale ajakirjanikule, kirjanduskriitikule ja kirjastajale Hellar Grabbile. Preemia antakse üle Tartu ülikooli aulas 24. veebruaril.

Jaan Tooming on 25. jaanuari Eesti Kirikus vaimsest teatrist kirjutades öelnud: «Me peame olema ärkvel ning selge mõistusega, katsuma säilitada rahu ning vaatama praegust maailma ja inimkonna käekäiku teravapilguliselt.» Kultuuripreemia saamisel Eesti Kirikult õnnitlusi vastu võttes soovis Jaan Tooming, et ühendame käed ja oleme õed ja vennad, teenime Jumalat ja üksteist.

Kas võid tagantjärele öelda, et Sinu meisterlikud lavastused ja lavatööd on tulnud kahasse: Sina ja Jumal?
Jaan Tooming: Ma ei saa siiski öelda, et kahasse Jumalaga, sest tema on võrratult kõrgemal ja tema teed pole tihti meie teed, kuigi me peaksime olema head majapidajad ja Jumala kaastöölised. Ja tõesti, nüüd takkajärele näen, et Jumal on mind tõesti juhtinud ja aidanud.

Aga ilma Kristuseta ei suuda me midagi, kas ta oli ka siis minuga, kui ma veel selle peale ei mõelnud, seda ma ei tea, kuid loodan, et oli. Liiga sirgjooneliselt on läinud kõik, kõikidest raskustest olen tulnud välja ja ikka tänanud Jumalat, nii see on.

Ma olen aastakümneid elanud palveelu, loodan, et ma enam ei tüüta Jumalat oma palvetega, vaid elan rahus ja kindlas usus, et ta on alati minuga. Nüüd on mu ainus lootus, et Jeesus tuleb tagasi ja muudab selle maailma, sest ma kardan, et inimkond ise enam ei suuda päästa ennast hukatusest. Selles lootuses ma elan ja kui Jeesus või tema saadikud enne teda mu eluajal ei tule, siis suren rahus ja lootuses, et ta tuleb ikkagi pärast mu surma ja äratab mu üles ning teeb otsuse, mille olen ära teeninud.

Usun, et oma loomingulise teega olen teeninud ära lunastuse, aga isiklikus elus olen elanud palju tühja, kuid kõiges sündigu tema tahtmine nüüd ja igavesti ja peale selle! Aamen.

Mis Sind vapustab või kütkestab tänapäeva Eestis?
Eesti on püha maa. Kui me kõik seda kogeme, siis ühendame käed ja oleme õed ja vennad, me teenime siis Jumalat ja üksteist ning siis pole enam vaeste piinlemist ega valitsejate ebaõiglust.

Me oleme elanud siin üle kümne tuhande aasta ja enne sedagi olnud rahvana ja oma keelega. Eesti keel on püha keel ja tema hoidmine on meie püha kohus. Palestiina võib tunda rõõmu, et Jeesus on seal kõndinud ja jutlustanud ja parandanud haigeid, kuid praegune Palestiina pole enam püha maa.

Kuid meil on rahu ja meie iidsus nõuab meilt, et me peame oma maad tõeliselt pühaks pidama. Kui me seda ei tee, siis kaome ja meist jääb ainult mälestus, aga ka Jumala mällu. Ja kui saabub ülestõusmispäev, siis peame aru andma, miks me hülgasime oma maa pühaduse, oma esivanemate püüded ja luud, ning meie aruandmine saab olema kibe.

Meie ainus lootus on, et säilitame oma vabaduse, keele ja maa, ei loovuta seda kellelegi ei raha eest ega kingitusena, sest see maa on Jumala kingitus meile ja me peame seda pühaks pidama ja pühadena siin elama aegade lõpuni ja peale selle, kuni Jumal on loonud Uue Maa ja Uue Taeva, kus me oleme ka uued ja õndsad. Aamen.

Soovime teatri- ja kirjamehele Jaan Toomingale õnne kõrge tunnustuse puhul ja rahu südamesse.
Eesti Kirik

Loe ka: Kas surm on lõpp?