Eesti Kiriku selle suve reisi eesmärgiks oli seatud tutvumine lestadiusluse vaimuliku pärandi ja Lapimaa loodusega ning teelistele avatud kirikute külastamine.

1952. aastal valminud Enontekiö (Hetta) kiriku altariseina on kujundanud kunstnik Uuno Eskola. Õnnistava Kristuse kujutamine üle talvise põhjamaise looduse, inimeste ja loomade teeb selle fresko eriliselt kõnekaks.

Kuid nagu Lapimaa ja erinevad lestadiuslikud rühmad ei piirdu vaid Soomega, nii avanes reisijail võimalus külastada ka mõnd pühakoda Rootsis ja Norras. Reisi tegigi eriliseks asjaolu, et lähtuvalt lestadiusluse teemast ja reisijuhi, Äksi koguduse vaimuliku Urmas Orase headest tutvustest, saime viibida ka tavaturistile mitteavatud palvemajades, ühes koguni ööbida, ning kogeda lestadiuslaste suurt ja südamest tulevat külalislahkust.

Põhja-Soome kirikuelu keskuseks

Millega kõnetab meid üks võõras pühakoda? Igal teelisel on oma eelistused, oma huvid, oma maailm, mis paratamatult mõjutab ka esimest muljet seni tundmatust kirikust, olgu kodumaal või võõrsil. Sageli tekivad iseeneslikud paralleelid varem kogetuga.

Meie esimeseks külastatud teeliste kirikuks oli Oulu toomkirik. Ilmselt tuli sinna astudes midagi tuttavlikku ette varem Helsingi toomkirikus käinuile. Juba ristikujulise põhiplaani ja rohelise keskkupliga pühakoja välisvaates aimub pealinnas nähtuga midagi sarnast. Infoleht kinnitab, et Helsingi monumentaal-se linnakeskuse ja toomkiriku projekteerinud 19. saj I poole soome juhtiv arhitekt Carl Ludvig Engel on kavandanud ka Oulu toomkiriku, mis ehitati 1822. aasta põlengust jäänud eelmise kiriku maakivist müüridele.

Uusklassitsistlikus stiilis heledas toonis, kulla ja marmorsammastega kaunistatud pühakoda on oma piduliku atmosfääriga väärt olema Põhja-Soome kirikuelu keskuseks.

Soomes teel olev kirikukülastaja leiab infolaualt mitmeid trükiseid. Kogu maad katva teeliste kirikute võrgustiku kohta annab hea ülevaate vastav brošüür, kust selgub, et just Oulu piiskopkonnas alustati 1990ndate algul selle ettevõtmisega, mille idee pärineb Saksamaalt. Käesoleval aastal kuulub teeliste kirikute ketti Soomes juba 267 pühakoda.

Nii soome, rootsi kui norra keeles on teeliste kiriku vasteks «tiekirkko», «vägkyrka», «veikirke». Mis tahes viisil teel olijale, kel huvi mõnda avatud pühakoda külastada, pakutakse lisaks infole muudki hingekosutavat, nagu näiteks väike voldik palvetega Agricola palveraamatust. Soome usupuhastaja ja kirjakeele looja Agricola surmast möödub tänavu 450 aastat.

Ihu ei mädane

Järgmiseks kirikuks, kus peatusime, oli Kemimaa Püha Miikaeli vana kirik Kemi jõe kaldanõlval. See on Soome põhjapoolseim keskaegset tüüpilist maakivikirikut esindav pühakoda. Ehitatud aastail 1519–21, oli ta omal ajal tähtsaim jumalakoda kaugel ja hõredalt asustatud Kemi-Lapimaal. Paksud müürid, lõunaküljel asuv eeskoda ehk relvakamber, põhja suunda jääv massiivse uksega käärkamber ja 1650. aastast pärit Kristuse kannatuslugu kujutavad laemaalingud annavad hoonele erilise rahu ning vaikuse aura.

Paljuski põhineb selle kiriku kuulsus aga 30aastase sõja ajal Kemis kirikhärraks olnud Nikolaus Rungiusel, kes suri 1629. aastal ja on maetud kooriosa põranda alla. Teadaolevalt olla ta öelnud: «Kui mu sõnad ei ole tõde, siis mu ihu mädaneb, aga kui need on tõde, siis see ei mädane.» Tema kuulutuse tõele vastavuses on igal kirikukülastajal võimalik ise veenduda, sest ta kirstus olevad maised jäänused on läbi klaasist kaane nähtavad.

Kemist umbes poole tunni sõidu kaugusele jääv 1686. aastal ehitatud Tornio kirik (fotol)  on Põhja-Soome vanuselt teine puukirik, mille arhitekt ja ehitusmeister oli talupoeg Matti Härma. Seda üllatavam on, et Tornio kirikut peetakse Soome kirikuehituskunsti kauneimaks saavutuseks, milles isegi veenduda võisime.

Nii kesk- kui altarivõlvil olevate laemaalingute värvid on algupärased, valmistatud looduslikest materjalidest. Kantsel ja selle ümbrus, kooriosa piire ning paljud muud detailid on barokkstiilis nikerdustega kaunistatud. Kirikus on kaks üle 200 aasta vanust altarimaali: «Püha õhtusöömaaeg» (1701) ja «Jeesus Getsemani aias» (1754).

Altarist vasakul on pisut omapärane mälestustahvel kuningas Karl XI viibimise kohta Tornios. Nimelt oli kuningas 1694. aastal tulnud kellatorni keskööpäikest vaatama. Kuigi Tornio kirikus on ajalooliselt huvitavat ja vaatamisväärset ülirohkesti, pole ta siiski muuseum, vaid koguduse pühakoda, millel on vanim riigi põhjapiirkonnas säilinud eraldiseisev tornikestega kellatorn.

Õnnistab Lapimaad ja sealset rahvast

Reisi kolmanda päeva hommik oli sombuse olekuga. Olles vanade ja auväärsete kirikutega juba harjunud, ei julgenud Soome käsivarre alguses asuva Enontekiö (Hetta) kiriku külastuselt erilist elamust loota, sest reisijuhi sõnul on see valminud 1952. aastal. Seni Soomes kogetu põhjal ei meenuta XX sajandi teisel poolel betoonist ja klaasist ehitatud sakraalhooned sageli kirikuid.

Maantee lähedal kõrgel künkal asuv hele, punase viilkatusega Enontekiö kirik koos hoonest eraldi seisva umbes 30 meetri kõrguse kellatorniga, mis sirutus taeva poole kui «Jumala sõrm», tundus siiski välisilmelt olevat igati pühakojalik.

Minu jaoks on eriline kas või väike teekond ülesmäge kiriku juurde, mis otsekui annab aega hinge ülendumisele kõigest maisest tühjast-tähjast ja valmistumisele kohtumiseks Jumalaga. Seekordne pühakoja külastamine kujunes mulle aga kogu reisi suurimaks üllatuseks.

Kunstnik Uuno Eskola kujundatud altarisein, millel ülestõusnud Kristus õnnistab Lapimaad ja sealset rahvast, on midagi nii kirjeldamatut, mida lihtsalt tuleb ise kogeda. Mis aitaksid siin märksõnad fresko ja mosaiik, talvine Lapimaa maastik tundruga ja kaugusse suunduvad põhjapõdrad ning kaks rahvariides saami, kui ei ole võimalik näha eriliselt langeva valguse mõju, mis mosaiiktehnikas kujud freskol otsekui sädelema paneb.

Selle imelise altari ees seistes ja saamide talvist argipäeva ette kujutada püüdes meenusid mulle Jeesuse sõnad Matteuse evangeeliumi lõpust: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni!» (Mt 28:20). Õnnistava Kristuse kujutamine üle talvise põhjamaise looduse, inimeste ja loomade teeb selle kirjakoha minu meelest eriliselt kõnekaks. Jumala ligiolu kajastab hästi ka puidust altarivõresse kujundatud INRI, mitte ajas ja ruumis kaugel oleva, vaid põlvitava inimese südame kõrgusel asuvana.

Sõna «saame» männipuust kantsli kohal oleval laulunumbrite tahvlil osutab saamikeelsele lauluraamatule, kusjuures vastasseinal tähistab «suomi» infot soomekeelse lauluraamatu kohta. Meie reisiseltskond laskis Jumala kiituseks kõlada eestikeelsel laulul.

Jäi sõjast puutumata

Poolel teel Enontekiöst Altasse külastasime juba Norrasse jäävat väikest rootsipunast Kautokeino kirikut. Suurema osa aastast lumevaibaga kaetud kesise taimestikuga tundra elanike igatsust värvide järele aimub pühakoja interjöörist, milles on valdavalt kasutatud intensiivseid siniseid, punaseid, rohelisi ja kollaseid toone. Jeesust hea karjasena kujutav altaripiltki sobitub paigaga hästi.

Loode-Lapimaa väraval asuva Muonio keskuses seisab kõrgendikul kirik, mis ühena asula vähestest hoonetest jäi II maailmasõja aegu Lapi sõjas põletamata. 1817. aastal ehitatud poolristikujulise pühakoja juures püüab pilku Soome kirikute juures traditsiooniline isamaa eest langenutele pühendatud mälestusmärk. «Sõttaminek» kujutab risti all seisvat noort peret – meest ja naist väikese lapsega.

Kauniks eelhäälestuseks retkele, mille kavatsesime pärast Muonio kiriku külastust umbes 30 km kaugusele jäävale Pallastundrule teha, sai seisatumine suhteliselt väikese altari ees, millel Anton Linforsi pildi «Jeesus inimeste keskel» taustaks on kuppellik tundrumaastik ja vikerkaar. Taas kaasaegne ja olustikule vastav kujundus. Kirikus on hoiul ka kohalikule Rahu Sõna rühmale kuuluv suur maal «Jeesus õnnistab lapsi», mille Muoniost pärit autor elab Ameerikas.

Rootsi kirikute eripära

Järgmised kaks pühakoda, mida külastasime, asuvad Rootsis. Karesuvanto vana puukirik, milles aastail 1826–1849 jutlustas Lars Levi Laestadius, oli 19. sajandi lõpuks lagunemas ja selle asemele ehitati praegune 1905. aastal. Väga eriline on selle pühakoja altariskulptuur, kus Jeesuse risti juures seisavad Laestadius, Lapi Maria ja Juhani Raattamaa. Nii Laestadiuse elavale usule äratanud Lapi Maria kui 19. sajandi teisel poolel äratusliikumise juhiks olnud koolmeister J. Raattamaa on Lars Levi Laestadiuse kõrval sellele äratusliikumisele oma panuse andnud.

Pühapäeva alustasime Pajala kirikus, mis on üks suurimaid puukirikuid Rootsis. Seal oli aastast 1849 kuni oma surmani 1861 pastoriks Lars Levi Laestadius, kelle kogudusse kuulus nii rootslasi, soomlasi kui saame. Kirikus on 18. sajandi lõpust pärit kantsel, millest Laestadius jutlustas, samuti tema must hõbedase kandiga missarüü aastast 1831. Altarimaalil «Jeesus õnnistab lapsi» seisaks Jeesus otsekui kohalikul maastikul koos sõjaaja emadega, kes on oma lastega tema juurde tulnud. Pilt pärineb aastast 1942. Pajalas käisime ka surnuaial Lars Levi Laestadiuse haual.

Palvemaju ja pühakodasid, mida reisil külastasime, oli rohkemgi. Siintoodu on vaid kokkuvõte kesksematest teeliste kirikutest, mis pikal teekonnal oma avatud ustega võimaluse seljasirutuseks ning hingekosutuseks pakkusid. Meeldejäävat ja mõtlemisainet andvat kogunes sel suurepärasel reisil palju, mille eest korraldajatele südamlik tänu.

Marjaana Kanerva kirjutab teelistele: «Iga kirik on eriline, kuid sõnum on sama ja muutumatu. See ütleb, et Jumal tahab olla inimesele tema elus lähedal.»

Jäägu meissegi igatsus astuda reisidel sisse avatud pühakodade ustest.

Taime Põld