Jumal teeb andmise rõõmuks

«Kõik kristlikud kirikud on head, igaühes neist leiab Jeesuse. Oluline on see, kuidas inimestele rõõ­mu­sõnumit viia,» leiab misjonär Anu Väliaho, kes Marimaal kõrvuti õige- ja vanausulistega 12 aastat Jumala sõna kuulutanud on.

Anu, kes on 1995. a ordi­nee­ritud diakoniks, sõnul saadakse misjonäriks siis, kui Jumala sõna on endale südamesse läinud. «Jeesus on andnud misjonikäsu kõigile kristlastele. Kui inimene tunneb Jeesuse ära oma südames, läheb ta ja kuulutab seda rõõmu. Minema ei pea kaugele, Jeesusest võib rääkida ema, sõbranna või kellega tahes.»
Aastatepikkuse kogemuse najal teab Anu nüüd, et Jumal ise saadab misjonäride teele inimesi, kes abi vajavad. Ei pea minema tänaval suvaliste inimestega rääkima, Jumal saadab abivajaja näiteks rongis või lennukis su kõrvale istuma või poes leivajärjekorras seisma.
«Mäletan ühte sellist lugu, kui käisime Udmurtias jumalateenistust pidamas ega teadnud, kuhu ööbima minna. Kell oli palju ja ei tahtnud kedagi segada ka. Hakkasime siis tagasi sõitma, kuigi kilomeetreid oli pea seitsesada. Olime sadakond kilomeetrit sõitnud, kui südaööl ühes väikeses asulas Udmurdi- ja Tatarimaa piiril peatas meid kinni miilits.
Olin unine ja pahur, mõtlesin, et milleks seda nüüd veel vaja. Kui ikka Jumala asja pärast liikvel oled, peaks kogu aeg roheline tuli olema. Mõtlesin, et nüüd tahavad jälle raha, sest Venemaal tahab liiklusmiilits igal võimalikul juhul trahvi teha.
Kutsuti abikaasa siis miilitsaautosse, kuigi me seadust ei rikkunud. Väljas hakkas juba valgeks minema, kuid Juha polnud ikka veel tagasi. Mõne aja pärast ta siiski tuli, tegi auto pakiruumi lahti, võttis sealt kaks lastepiiblit ning läks tagasi. Uuesti auto juurde tuli ta juba koos miilitsatega, kes mind rõõmsalt kättpidi tervitasid.
Kui olime lõpuks sõit­ma ha­kanud, seletas Juha, et miilitsad olid huvi tundnud, mida me seal Marimaal teeme ja missugused on Soome kirikud. Eks siis Juha rääkis neile ja kingiks viis lastepiiblid. Sealtpeale oleme sel ohvitseril sageli külas käinud ning laud on miilitsaperes alati kaetud.»
Abivajajaid on alati
Ja kuigi misjonitöös on palju juhuslikku, on Anu ja Juha Väliaho töö alati organiseeritud. «Mõtleme tööplaani välja, kuhu minna ja mida täpselt teha, ning n-ö tänavaevangeeliumiks pole meil 15 aasta jooksul üldse aega olnud. Me ei ole teinud reklaame või levitanud kuulutusi, abivajajaid on alati.»
Et Venemaal kerge pole, kinnitab ka Anu, kuid lisab, et usk oli ja on Venemaal väga erilisel kohal. «Vene inimesed on otsinud kogu aeg kedagi, keda uskuda ja usaldada. Õigeusu kirik ja luteri kirik ei lõhesta, vaid täiendavad teineteist, see on pigem rikkus. Meie kogudused kuuluvad Ingeri luterlikku kirikusse ja et Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik registreeriti Venemaal aastal 1611, on tegemist väga pika ajalooga kirikuga, mispärast meid ka sallitakse ning maha ei trambita.
Küll ei tohi me ehitada suuri kirikuid ning peame tegutsema vaikselt. Ja loomulikult peame arvestama sellega, et Venemaa on õigeusklik maa ja kirikukalendergi on teine. Me ei saa nende traditsioonidest mööda vaadata, ma arvan hoopis, et saame neilt väga palju õppida.
Me ei käi nende rahva- ja ohvripidudel evangeeliumi kuulutamas, me ei räägi kunagi rahvatraditsiooni vastu, vaid peame kristlastena pakkuma alternatiivi. Et kõik soovijad saaksid viia oma lapsed pühapäevakooli, neid ristida, lasta laulatada oma abielud ja sellele õnnistust paluda ning et nad saaksid Jumala sõnaga maetud.»
Kuid Anu pole terve elu olnud misjonär ja isegi mitte usklik. Ta on sündinud Väike-Maarjas, isa oli kolhoosi esimees ning terve kolhoosi elu käis Anu sõnul kodus – käidi öömajal, koosolekutel, pidudel, söömingutel.
«Olin lapsest saati sellise segasummasuvilaga harjunud, millest nüüd Venemaal palju abi on. Ma ei lähe närvi, kui inimesed samas majas ja nädalate viisi ka samas toas elavad. See on teatud mõttes nagu ettevalmistus olnud. Õppinud olen lasteaiaõpetajaks, lõpetanud pedagoogilise instituudi ja 17 aastat lasteaiakasvatajana töötanud.
Siin ütleb Juha jälle, et see oli puhas ettevalmistus mu misjonitööle. Ta võrdleb inimeste usulist kasvamist kehalise arenguga. Enne kui nad ise oma usus elada oskavad, tuleb neid otsekui lutipudeliga toita ja nende kõrval kaua käia, nendega koos elada ning kui nad langevad, uuesti üles aidata. Kannatlikkust peab olema, seda olen lasteaias õppinud.»
Anu on ka ise ema, tal on kaksikud tütred Janika ja Marika (37) ning poeg Meelis (30). Lisaks on ta kuuekordne vanaema, sest tütardel on kummalgi kolm last.
«Arvan, et see, kes olen, on olnud Jumala imeline plaan. Olen ristitud koos oma pojaga, tütred kaks kuud hiljem, oleme koos usule tulnud ja koos oleme kirikusse ka jäänud. Nii et lastele on see tuttav, nad toetavad mu tööd. Isegi lapselapsed, kes iga kord, kui Venemaale lähen, saadavad kotitäie kingitusi ja pliiatseid Marimaa lastele.»
Nukrust ja koduigatsust Anu aeg-ajalt siiski tunneb. Neil hetkedel haarab ta telefoni ja helistab kodustele, et kuulda lähedaste häält. Kuid eriti rõõmsaks teevad Anu meele kirjad. Mitte e-kirjad, vaid ehtsad.
«Mul on need kirjad, mis ma aastate jooksul saanud olen, kõik alles, sest neil on tõeline hind. Mul oli sõbranna Tartust, Pauliine, kes kirjutas mulle ka siis, kui oli juba üle saja aasta vana. Ma olen kohutavalt uhke temalt saadud kirjade üle. Pauliine kirjutas lihtsatest asjadest, mis ta teeb, kui hommikul üles tõuseb, kus käib ja kuidas on tervis. Küll oli hea neid kirju saada.»
Rahutu eestlase võidujooks
Rääkides Eestist, arvab Anu, et eestlased, elades ida ja lääne vahel, on kogu aeg iseennast otsinud ja teevad seda ka praegu, mistõttu pole aega endasse vaadata ja rahu tunda. «Eesti on küll juba kümmekond aastat olnud iseseisev riik ja muutunud on palju, kuid kurvaks teeb see, et inimesed pole rahul. Mis tahes hinnaga peab saama soetada endale põllu peale karpmaja ja rännata soojale maale palmide alla.»
«Latt on aetud kõrgele ja selleks, et püsida naabrite ja sõpradega ühel pulgal, tuleb meeletult tööd rügada. Inimesel pole sellise võistlusmomendi juures aega enesesse vaadata,» arutleb Anu nukralt. Samas loodab ta, et ka eesti inimesed ükskord maha rahunevad, sest ega üle oma varju ju hüppa.
«Seetõttu leiavadki paljud, et me oleme praegu nii vaesed ja õnnetud. Kõigil pole ju veel pappmaju. Sellepärast ei taheta palju mõelda vaeste hõimusugulaste peale, eriti veel Venemaa poole peal, millest me alles hiljaaegu vabaks saanud oleme. Mäletan oma sugulaste ja sõprade imetlust, kui abiellusin soomlasega.
Arvati, et saan nüüd hea elu peale ja lähen Soome elama. Kõigil oli asi selge. Ainult et abiellusin küll soomlasega, kuid ei läinud Soome, vaid hoopis Venemaale. Me pole sinna läinud asjade, vaid inimeste pärast. Venemaal on tõeliselt suure hingega ja külalislahked inimesed.»
Huvi on kasvanud
Sellest ajast, kui Anu 1992. aastal misjonitööle asus, on muutunud palju. «Toona oli misjonimõte meie kirikus väga uus. Õppisin sel ajal UIs ja Juhaga koos kirjutasime konsistooriumile kirja, et oleme läinud Marimaale tööle, ja palusime selleks kirikult tuge. Saadetud kirjale tookord vastust ei tulnud.
Meie töötasime muidugi edasi ja tasapisi tekkis ka Eestis huvi misjonitöö vastu, muidugi mitte kõigil, kuid näiteks õpetajad Jaan Tammsalu ja Leevi Reinaru tundsid meie vastu elavat huvi ning kutsusid kogudustesse oma misjonitööst rääkima. Nad julgustasid ja toetasid meid, nii sündis hiljem ka Misjonikeskus. Nii et aeg on võrreldes toonasega edasi läinud, jää on sulanud ja õhkkond on hoopis teine. Eestis on nüüdseks palju inimesi, kes palvetavad misjonitöö eest.»
Anu on tänulik Pärnu Eliisabeti kogudusele, kes juba teist aastat on jõuluajal meeles pidanud mari lapsi. «Mäletan, kui Enn Auksmann ülemöödunud aastal mulle helistas ja ütles, et nad soovivad mari lastele kingitusi teha. Loomulikult olin nõus, aga et pakkidele on väga ranged nõuded, soovitasin saata raha. Kuid Enn ütles, et nad siiski tahaks ise teha. Need pakid jõudsid meieni jõululaupäeva hommikul, see oli tõeliselt suur sündmus, sest neist lastest polnud mitte keegi kunagi välismaalt pakki saanud.»
Siin märgib Anu, et jõulupakid võiks teele saata siiski juba novembrikuus, nii on kindel, et need õigeks ajaks kohale jõuavad. Saata võib seda, mis ka eesti lastele meeldib, kuid asjad võiksid olla puhtad ja uue välimusega. «Asju võiks saata ka aasta ringi, mitte ainult jõulude ajal, mil post koormatud on. Meil on suvel lastelaagrid, kus hea meelega jagaks lastele auhindu.»
Misjonitööd tegema julgustab Anu aga teisigi ja lisab, et misjonäriks ei pea hakkama kohe, päevapealt ja aastateks, enne tasuks seda ametit tundma õppida, minna nii paariks-kolmeks kuuks, et misjonitöö tõelisest ja igapäevasest olemusest ja iseenda võimetest aimu saaks. Samuti ei pea misjonitööle jääma igaveseks, tegutseda tuleb nii, et ühel päeval misjonäri enam ei vajataks.
«Loodan väga, et keegi tunneb oma südames kutsumust misjonitööle minna ning saab kogeda seda rõõmu ja armastust nagu mina. Andes saab palju, Jumal teeb andmise rõõmuks. Misjonitöö on nagu benji-hüpe, et ma riskin, hüppan ja kogen eufooriat, kuid eelkõige usun, et Jumal kannab ja juhatab mind.»
«Arvutasime Juhaga nalja pärast, et kui me viibiksime iga hea tuttava juures ühe ööpäeva, jõuaksime alguspunkti tagasi neljandal aastaringil. Ja nelja aasta pärast on kõigil inimestel hea meel meid jälle vastu võtta.»

 

Merje Mänd