Jumala abiga vilistama

See, kui kaunilt tolmukübemed kuldavas päikeselaigus tantsu lõid, on Ain Kaalepi esimene mälestus: pooleteiseaastase poisina istus ta kodumaja trepikojas. Intervjuus Eesti Kirikule räägib Eesti lipu päeval, 4. juunil 90aastaseks saav kirjamees oma lapseeast, samuti ajast Treffneri koolis ja ülikoolis.

Kui tähenduslik on teie jaoks looduse ärkamise aeg?
Igasse aastaaega suhtun natuke erinevalt. Ühegi vastu midagi ei ole, aga juba noorest peale on just kevad ja kevadised lilled mulle väga südamelähedased. Töö on läinud kõige paremini siiski hilissuvel või varasügisel. Kui loodus on küps, on ka minu vaim kõige küpsem.

Nii et kevad ei pannudki luulekeeli helisema?
Jah, pigem olen kirjutanud just hilissuvel või varasügisel. Kõige viljakam olen olnud siis, kui ka loodus on viljakas.

Kui ammusest ajast ennast mäletate ja millega seoses?
Salapärasel kombel on esimene mälestus east, mille kohta psühholoogid väidavad, et sellest ei saa mälestusi jääda. Aga miks ei saa? Mäletan, et istusin trepikojas, päikesekiir langes sinna ja selles tantsisid tolmukübemed. Hiljem uurisin ema käest, et kus selline trepikoda oli. Tuli välja, et selles majas Tartus Kalevi tänaval elasime minu pooleteiseaastaseks saamiseni. See pidi olema mu enda mälestus, seda ei saanud keegi teine mulle rääkida.

See on kaunis mälupilt. Kas meenub lapseeast ka mõni konkreetne tegevus?
On üks väga liigutav juhtum, mis tänu ema jutustusele mulle meelde on jäänud. Ema kuulis pealt ja rääkis mulle edasi. Olin viieaastane poiss, kui palusin Jumalat. Ilusti käed koos, põlvili ja kõva häälega. Palusin, et hakkaksin vilistama. Teised poisid oskasid, aga mina ei osanud ja nii ma olin kangesti mures.

Kas Jumal kuulis lapse palvet?
Kuulis. Kohe hakkasingi vilistama!

Tartlane olite siis, aga ka hiljem juba Treffneris õppides.
Olenes, kus isa parajasti töötas. Metsateadlasena oli ta abimetsaülemaks mitmes metskonnas. Elasin Peedul, kui isa oli Konguta metskonnas, ja Kambjas, kui isa oli ametis sealses metskonnas. Käisin koolis Tartus, ülejäänud aja veetsin vanemate juures. Sellepärast on mul ilusaid lapsepõlvemälestusi Peedult ja Kambjast. Kambjast just kevadlilledega seoses. Seal oli koolijuhataja Karl Kirss, kes õpetas ilmekalt botaanikat. Teda täiendas isa, kes oli ka hea botaanika tundja.

Sealt sai alguse teadlik huvi looduse, mitte üksnes õie ilu, vaid ka õie nime vastu?
Jah. Ka Treffneris oli hea loodusloo õpetaja Vello Simre, endine Simptmann, kelle 1941 Tartu vanglas punased tapsid. Tema pani terve klassi herbaariumi tegema. Isa abil sai ka kartongist lehele teadusliku täpsusega eelnevalt kuivatatud taim peale kleebitud ja juurde selle nimi eesti ja ladina keeles.

Ladina keel sai selgeks juba koolis?
Ladina keel algas Treffneri humanitaarharus viiendast klassist. Viimased kolm aastat oli ka kreeka keel, aga sinna ma ei jõudnud. Kreeka keelt õppisin hiljem ülikoolis.

Saan aru, et peate mitut õpetajat oma elus oluliseks.
Olen tõesti mitmetele õpetajatele tänulik. Klassijuhataja oli intelligentne ja võluv ajaloolane preili Maimu Tõldsepp, mitme raamatu autor. Õppisin a-klassi humanitaarharus. Paralleelklassi juhatas usuteadlane Elmar Salumaa, kes oli ka meie usuõpetaja ja sai mulle hiljem lähedaseks sõbraks. Oluline oli geograafia, ühe minu lemmik­aine õpetaja Pendre. Ei jõua kahjuks kõnelda eriti mõjukaist keeli ja kirjandust õpetanud pedagoogidest …

Kõnelge Elmar Salumaast.
Oli just ülikoolist tulnud, aasta enne minu Treffnerisse tagasi jõudmist, kui olin haiguse tõttu kaks aastat Kambjas. «Saluga» oli selline nali. Poisid olid ta nime küsinud, aga tema millegipärast ei öelnud. Seepeale hakati teda omavahel Tompelmanniks hüüdma, mis siiski ei olnud sõimunimi ja ununes peagi. Salumaa oli väga sümpaatne.

Kui Salumaa oli noor mees, siis kas ta sai koolmeistrina ka hakkama?
Väga hästi sai. Oli täitsa eriline isik ja mõjus meile, poistele. Näiteks sõlmis ta oma klassi poistega sinasõpruse, mis oli toona väga erandlik.
Salumaa mõjust kõneleb seegi, et 1943 läksime tema juurde leeri, niihästi a-kui b-klass peaaegu täielikult. Isegi adventistist poiss, kellel oli sel teemal oma kodus küll natuke ütlemist, aga Salumaa klaaris kuuldavasti asjad kenasti ära, nii et see poiss käis ilusti luteri leeris meiega koos. Teine leeriõpetaja oli ülikooli koguduse pastor Jüri Kimmel, kes oli ka väga sümpaatne mees. Kui palju neist poistest just päris usklikud said või kas see leeris käimine ennekõike usuline tegu oli, ma ei tea. Endastmõistetav oli kogu see kasvatus, mille üldhumanistlikku olemust süvendas kristlik traditsioon.

Kas olite koolis rohkem päri- või vastuvoolu ujuja?
Olime pinginaabriga klassis ainsad, kes olid direktori eriloal skaudid, teised olid enamasti noorkotkad. Minu isa ja minu pinginaabri vanem vend olid noorena skaudid, sest 20ndatel noorkotkaid veel polnud. Skaudid olid noorkotkastega väikest viisi opositsioonis, isegi sõimeldi: noorkotkad nimetasid skaute soustikustideks ja skaudid noorkotkaid raipekullideks ja kördiööbikuteks. Aga see oli sõbralik nöök, ilma vaenuta. Mõlemad olid skautlikud organisatsioonid. Väikese vahega: noorkotkad olid rõhutatult Eesti omad, skaudid aga rahvusvahelised.

Küll EÜSis oleval isal võis hea meel olla, et poeg sündis Eesti lipu päeval.
Sel ajal seda ei tähistatud, teati küll, et on lipu õnnistamise päev, aga seda ei peetud pühaks. See tähendus anti päevale okupatsiooni ajal, kui väärtustati kõike rahvuslike sümbolite ja tähtpäevadega seoses. Minule kui Soome sõjaväes sõdinule oli olulisem, et see on ka Mannerheimi sünnipäev. Igal minu sünnipäeval võeti ikka üks naps Mannerheimi mälestuseks.

Kas Eesti Üliõpilaste Seltsi läksite isa eeskujul?
Alul ka kõhklesin ning vaatasin teiste üliõpilasorganisatsioonide, Ühenduse ja Veljesto poole. Aga nii pahempoolne ma ka polnud ning otsustasin ikka isa eeskujul EÜSi kasuks, kus ju oli ka palju pahempoolseid.

Ja luteri usk sobis ka?
Tegelikult ei ole mul vaenu ühegi religiooni vastu. Ka muhameedluses leian positiivsust. Tundes mõndagi ausat ja sümpaatset muslimit, ei tahaks ma neid ära pöörata. Las igaüks jääda oma usku.

Nõnda kui Uku Masing leidis mõndagi ühendavat maailmareligioonides?
Just-just. Uku Masinguga oli mul väga hea kontakt. Olin uhke, kui ta oma tõlgitud Ta­gore «Aedniku» eessõna kirjutajaks just minu valis. Lennart Meri tegi mulle veel märkuse, kui ühel koosviibimisel sellega uhkustasin.

Lennart Merega saite ju ka hästi läbi?
Olime kohe väga lähedased sõbrad. Ülikoolipäevil oli meil kamp Must Käsi, kuhu kuulusid Eno Raud, Valmen Hallap, Lennart ja mina. Vahel tuli ka pahandusi. Näiteks süütu naljana mõeldud «kahvliduelli» käsitleti keelatud buršikommete taaselustamisena. Hallap pidas sekundandina kõne, et «kõdunenud kodanikuloogika alusel ei saaks seda duelli pidada, aga meie relvaks on dialektiline loogika». Õnneks ei mõistnud nuhk, kes meid üles andis, Hallapi irooniat ülikooli rektori loogikaloengute aadressil, muidu oleks meil hullemini läinud!

Piiri peal nalju pidi tegema, et ajastu totrusest üle olla. Kuivõrd te uskusite toona, et Eesti saab taas vabaks ja iseseisvaks?
Uskusin seda kindlalt. Et see vene jama ükskord ümber peab saama, seda teadsin, aga et kas minu silmad seda veel näevad, selles ei saanud kindel olla.

Mida soovite oma riigile 100. aastapäevaks?
Jätkaku demokraatlikus vaimus! Mida ma muud oskan öelda.
Liina Raudvassar

Ain Kaalep
Eesti luuletaja, näitekirjanik, kriitik ja tõlkija
Sündinud 4. juunil 1926 Tartus
Õppinud H. Treffneri gümnaasiumis, lõpetanud Tartu ülikooli soome-ugri keelte alal
Kuulus vabatahtlikuna Soome armeesse
On Eesti Üliõpilaste Seltsi liige
Oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige
1989–2001 oli ajakirja Akadeemia peatoimetaja