Jumala kutse on jääv

Tiit Pädam on sündimisest saadik Tallinna Jaani koguduse liige, seal ristitud, leeritatud ja laulatatud, Toomas Paul oli kakskümmend viis aastat külapreester, viimased 19 tööaastat enne emerituuri teenis Jaani kogudust. Eesti Kiriku palvel vestles Toomas Paul homse juubilari, oma vana sõbraga.

 

Kohtusime esimest korda oma kolmkümmend aastat tagasi. Olin siis Valjala koguduse õpetaja ja Saarte praost ning Sina ERKI arhitektuuriteaduskonna tudeng. Saime kohe suurteks sõpradeks ja tegime mõndagi üheskoos. Too oli põnev aeg. Küllap me mõlemad kuulume vanusevahele vaatamata Lea Altnurme klassifikatsiooni järgi triksterite hulka. Balansseerisime lubatava ja keelatu piiril, Sina muidugi uljamalt kui mina. Pole kunagi küsinud Sinult, teen seda siis praegu: millisena näed Sa nüüd, täismehena tagasi vaadates, seda aega?
See on tore küsimus, sest see, kuidas näen asju praegu, erineb märkimisväärselt sellest, mida mõtlesin siis. Tagantjärele võin tunnistada, et see oli aeg, mil mind leiti ja kutsuti. Ja Sinul on selles suur osa, mis ei ole tänaseni lõppenud. Ühelt poolt Õpetaja ja mõtlevad ning palvetavad sõbrad, teisalt piiride proovimine ja nihutamine. Ma ei olnud valmis olema kaasajooksja, märter ega ka dissident.
Aga nii algas minu teelolemine. Nagu üks minu lemmikpoeet laulab: maailm on mõranenud ja tänu sellele näeme valgust sisse tungimas.

Tollest ajast tulevad kõigepealt meelde Eesti Kristlik Suvemalev ja noortelaagrid. Olid kolm aastat Saaremaa rühma komandör, tegite kõvasti tööd mitme kiriku juures. Mulle tundub, et selline füüsilise pingutuse ja otsiva osaduse ühendus toimis. Olite ju uhked oma malevasärkide üle, mis panid külarahva imetlema ning tegid EÜE omad kadedaks. Oli see ikka nii või ilustan toda aega mälestustes?
Eks seesolijale paistab enamik asju teisiti kui väljastpoolt vaatajale. Kuigi suures osas sarnanevad minu mälestused Sinu omadega. Mis minu jaoks küll siiani sellest ajast väga oluline paistab, on tööle ja noortelaagritele lisaks malevlaste omavahelised vestlused ning kohtumised huvitavate külalistega, kes Sinu juurde pea lõpmatult saabusid. Teie söögilaud köögis oli vahel kohe väga pikk. Mitmetega on seal lauas alanud tutvus kasvanud sõpruseks, mis püsib tänaseni. Ja kohtumistele paljude heade inimestega, kes nüüd on juba igavikku kutsutud, võin vaid tänuga tagasi mõelda.
Üks inimene, kes malevaga seoses kohe meelde tuleb, on Villem Raam. Ta oli ju, nagu kindlasti mäletad, meile, vabatahtlikele malevlastele, vabatahtlik konsultant. Ma ei mäleta kordagi teda väsinuna või rusutuna, kuigi teadsin tema elukäiku ja ka töökoormust. Lisaks regulaarsele juhendamisele oli ta ikka heal meelel valmis tulema, kui kutsusime või tema nõu vajasime. Ja tema eruditsioon ning pildistamisoskus ei unune.
Lisaks mõnusale töötegemisele tahtsime me oma rõõmu elust ka teistega jagada. Harjutasime siis laulmist ja käisime pühapäeviti kirikutes improviseeritud koorina laulmas. Saaremaa malevlastele kujundasime oma logo ning õmblesime oma mundri. Sellest sai ka koorirüü. Need on mul siiani alles ja loodetavasti saan selle kunagi kirikumuuseumile üle anda.
Sa sõnastad minu arvates väga tabavalt malevlaste tollase ühenduse olemuse: füüsilise pingutuse ja otsiva osaduse ühendus. See, mis mind nii sel ajal võlus kui ka praegu paelub, on osalemine ja isetegemine. See on minu jaoks teelolemine.

Suvine Saaremaa oli Su teel kosutav paik. Aga – Sa laulsid Oikumeene ansamblis, tegutsesid Püha Vaimu kirikus. See kirik oli seitsmekümnendatel aastatel märkimisväärne vaimuelu keskus ja Sinul oli seal eestvedaja roll.
Jah, Püha Vaimu kogudusel oli Tallinna kiriku- ja kultuurielus kaunis kordumatu roll, seda kindlasti tänu koguduse tolleaegsele õpetajale Jaan Kiivitile. Temas oli sirgeseljalisust ning tarkust. Need omadused koos kõnetasid paljusid otsijaid vaime. Üks rootsi professor jutustas mulle kord, kuidas nad koos ühe taani kolleegiga einestasid Jaan Kiiviti juures. Taanlane hakkas ründavalt eestlasi kritiseerima nende hoiakute ja suhtumise pärast venelastesse. Jaan Kiivit lõi rusikaga lauale ja küsis: kas räägiksite sama juttu ka siis, kui sakslased 1945. aastal Taani oleksid jäänud ning seal võimu üle võtnud?
Püha Vaimu kirikus lasi õpetaja tegutseda väga paljudel inimestel, kes ühel või teisel viisil kiriku sõnumit inimesteni viisid. Seal alustas muusikatundidega Tarmo Soomere, piiblitundide ja muusikaõhtutega Jüri Bärg. Seal leidis varjupaiga ühel keerulisel hetkel ansambel Oikumeene, mis liitis endas paljudest erinevatest konfessioonidest usklikke ning oma muusika ja sõnumiga tõi kiriku juurde palju erineva tagapõhjaga inimesi. Püha Vaimu koguduse juures alustas tööd Gustav Kivirand, kes suutis murda riigi ideoloogilise vastuseisu kõigil tasanditel ning hakkas Tallinna kirikute remontimiseks ja soojustamiseks täitevkomiteelt raha saama.
Jaan Kiivit ise alustas seal 70ndate aastate teisel poolel omatõlgitud täiskasvanute katekismuse alusel vestlusõhtuid, mis äratasid huvi ja pälvisid väga paljude dissidentlike intellektuaalide tähelepanu. Ka tema pühapäevased jutlused, kuigi raskesti jälgitavad, olid sündmused, millest käisid osa saamas peale luterlaste väga paljude teiste kirikute liikmed ning hulgaliselt ka inimesi väljastpoolt kirikut.
Üheks eriliseks etapiks kujunes 80ndate aastate keskpaik, kui usuasjade volinik tahtis kirikut luterlastelt ära võtta ning ühele vabakogudusele anda. Põhjenduseks oli, et kogudus ei suuda kirikut korda teha. See olukord liitis kiriku ning selle lähedalseisjad väga erilisel viisil ühte ning koos asuti seda esimese eestikeelse koguduse pühakoda taastama. Voliniku plaan ei õnnestunud. Aga kogudus ja kogu kiriklik elu sai ühe julgustava ning õpetliku kogemuse võrra rikkamaks.

Ja siis tuli ühtäkki aeg, mil ei olnud vaja enam võõra võimuga võidelda ning kirik pääses getost. Murrangut Eestis iseloomustab see, et rahvamassid ei tulnud kirikusse mitte pärast iseseisvumist, vaid enne, õigemini selle käigus. Ristimise rekordaastad olid 1989–1991. Mulle teeb haiget, kui seda kirikusse tulemist nimetatakse halvustavalt «buumiks». Küllap on asjakohasem võrrelda toda aega kevadise lumesulamise ja jääminemisega, mis ei saa jätkuda jaanipäevani.
Mäletan, kui paljud tollal kirikuga liitunud ütlesid: me ei taha praegust võimalust mööda lasta, keegi ei tea, kaua sula kestab. Sest viiekümnendate keskpaiga sulale järgnes kõige brutaalsem kiriku kägistamine kuuekümnendatel. Millised on Sinu mälestused laulva revolutsiooni ja täiesti uute võimaluste avanemise päevadest?
Iseenesest olid võimalused pea kõigeks olemas juba palju varem. Vaid mõned poliitilised vabadused puudusid või olid piiratud. Ma jagan Sinu seisukohta, et kiriku avastamine ja sinna tulemine algas juba varem ning ei ole seotud Eesti poliitilise iseseisvumisega. Pigem on tõene väide, et kirik sai ühel hetkel inimeste jaoks selleks tugipunktiks ja kindlustunde andjaks, mida vajati murrangulistel ning ebakindlatel aegadel, aga ta oli seal olnud kogu aeg.
Kirik ei olnud võimudega flirtinud ning kandis lisaks igavikulisele sõnumile ka rahvuslikku eneseteadvust, mis ei olnud ajaliselt seotud muutustega ümbritsevas maailmas. Inimesed olid pikka aega kirikut kandnud, nüüd kandis kirik neid natukest aega. Eestlane ei ole väliselt suurte tunnete ja pimestavate tseremooniate kaudu uskuja. Pigem tasakaalukas kaalutleja ja juurdleja, kelle maainimesetarkus ei vaja kiireid lahendusi ning kannapöördeid.
Inimesed teadsid ja uskusid, et kirik on seal olnud ja on, ka minu jaoks, hoolimata sellest, kas olen kiriku liige või mitte. Ja eks see liikmeks olemise määratlus kandis tol ajal ju nõukogude võimu pitserit. Seda omamoodi religioossust kajastab ilmekalt üks sel ajal tehtud sotsioloogiline uurimus, mille järgi üle 60% eestlastest pidas end luterlasteks. Venelastest õigeusklike protsent oli veelgi suurem.
Aga inimesed küsisid siiralt kiriku seisukohti paljudes küsimustes. Mul on ikka veel hea meel, et tolleaegne kiriku juhtkond ei lasknud end sellest tähelepanust pimestada. Ka ei lastud end allutada populistlikele huvigruppidele ega taan­dada usklike huviparteiks. Kirik tegi esimesel iseseisvuskümnendil ainult kaks poliitilist avaldust: siis, kui Eesti iseseisvus, ning Moskvas toimunud võimuhaaramise ajal.
Kolmas poliitikasse «sekkumine» toimus natuke hiljem, siis, kui rahvas hääletas Euroopa Liiduga liitumise üle. Ka siis ei lasknud kirik end sundida vastama ei-jah vormis, kuigi surve oli suur. Selle asemel julgustas kirik inimesi osalema rahvahääletusel ning aitas teelisena kaasa mõelda, mida peaks oma otsuse tegemisel arvestama. Kiriku kohus on olnud ja on jääda pöördelistel aegadel rahva juurde nähtavalt ja tuntavalt. Aga jääma ustavaks oma prohvetlikule kutsumisele ja ülesandele. Ja seda ta on olnud.

Sinu elus on väga erinevaid ajajärke ning kõigist neist ei jõua korraga rääkida. Aga ühest perioodist küll mööda ei pääse. Sa nimetad end vahel naljaga pooleks «emeriitpeasekretäriks». Oled olnud vesiiri ametis, s.t Sinu käes oli väga paljude asjade praktiline korraldamine mitmetel aastatel.
Oma elu periodiseerimine on põnev ettevõtmine. Olenevalt sellest, kuidas vaadata, on neid «emerituurieelseid» perioode olnud minu elus rohkem kui üks: kas kaks, kolm või isegi neli. Kaks, kui jagada konsistooriumis töötatud aeg teoloogiaõpingutele eelnevaks ning järgnevaks. Kolm, kui lähtuda katkestamatult konsistooriumis töötamisest, ning neli, kui võtta aluseks peapiiskopid, kelle alluvuses mul on olnud võimalus töötada. Viimane jaotus ongi see, kuidas ise kirikuvalitsuses töötatud ajale tagasi mõtlen.
Alustasin tööd EELK Konsistooriumis 1983. aastal ja lühemate või pikemate vaheaegadega töötamise järel lahkusin sealt 2005. aastal. Iga periood on olnud omanäoline ning õpetlik. Ja minu mälestused, raskustest hoolimata, on ainult head. Mul on olnud head õpetajad ja toredad kaastöölised. Tänu neile olen õppinud kirikut ja tema toimimist tundma tavalisest palju erinevamal viisil.
Ma ei saa öelda, et kõik korraldatu oleks alati parimal võimalikul viisil õnnestunud, kuid selline töö õpetab ühest küljest alandlikkust, teisalt aga usaldust Jumala juhtimise ning hoidmise vastu. Mul on hea meel, et ma ei ole kunagi pidanud projektipõhiselt töötama. See on minu arvates üks käesoleva aja õnnetus, sest pidev ajutisuse pitser järjepidevust eeldavas töös kujundab nii suhtumise, kuid pikemas perspektiivis ka kogu mõtteviisi. Kirikutki ei saa ega ka ole sellest ühiskonna ning ajastu sunnist säästetud.

Sinu kohta võib öelda, et oled «rahvusvaheline mees». Viimased aastad suurema osa ajast Rootsis elanud; abikaasa Sirje kaasas, aasta muhameedlikus Liibüas viibinud. Sa võid vaadelda meie tillukest ja oma kohalike muredega tegelevat Eestit ning siinset kirikut nii seesolijana kui ka distantsilt. Suudad näha nii meie tugevusi kui ka seda, mis võiks või koguni peaks olema teisiti.
Õnneks oled kirjutanud väljendi «rahvusvaheline mees» jutumärkides. Vaevalt seda muidu minu kohta sobiks kasutada. Ja kirikust rääkimise puhul on ilmselt oluline, et olen usklik mees.
Aga Sinu küsimus on huvitav ja keeruline samaaegselt. Huvitav, sest see sunnib määratlema, millest kõneleme. Keeruline, sest täpsustamine on keerulisem, kui esmapilgul paistab. Oma mõttekäigu selgitamiseks pean vastamist natukene kaugemalt alustama.
Ühes oma hiljutises ettekandes kunstirahvale nimetasid sa probleemi üldistavate mõistetega. Ja kuigi küsid konkreetselt meie luterliku kiriku kohta, on isegi nii väikese institutsiooni puhul minu arvates raske üldistusi teha. Seetõttu pean ütlema kõigepealt, mis minu jaoks kirik on. Ma usun, et kirik ei ole pelgalt üks maine organisatsioon, vaid tal on sakramentaalne olemus, mille määratlemine Augsburgi usutunnistuses nimetatud kahe funktsiooniga ei ole kaugeltki piisav.
Kirik on Jumala kingitus meile ja ma olen tänulik, et mul on võimalus ja kutse siin kaasa teenida. Kust aga algab kirik siin maailmas? Minu jaoks inimestest, kes Jeesuse nimel kogunevad Jumala ette, et osa saada Tema andidest. Niikaua, kui meie kiriku kogudustes nädala keskne sündmus on pühapäevane armulauaga jumalateenistus, on minu arvates kirik õigel teel.
Seega siirdub küsimuse raskuspunkt meile, inimestele. Mõni aeg tagasi küsis üks eesti tuntud teoloog ja kirikuõpetaja kirikulehe veergudel debateerides, millised kiriku tunnused on tema kogudusel kirikuks olemisest puudu. See küsimus jäi minu teada vastuseta, aga selle küsimuse taga peituv mõtteviis on minu arvates kirikut seesmiselt lõhkuv.
Just sellist tendentsi, kiriku seesmist sekulariseerimist või desakraliseerimist, mis võib võtta erinevaid vorme, pean ma kirikule ohtlikuks. Me ei peaks seda vähemalt ise tegema. Ma nimetan seda fenomeni seetõttu, et see on oht, mis peaks meil silme ees seisma nii meie suhetes ühiskonnaga kui ka kirikusiseselt. Kirikusse kuuluvad inimesed, ja meid kedagi ei jäta puudutamata muutused meie ümbruskonnas ning ühiskonnas.
Muutuvad nii arusaamad, väärtushinnangud kui ka suhted, kuid me ei tohiks lasta ei poliitilistel, sotsioloogilistel, kultuurilistel, majanduslikel ega muudel kirikuvälistel kriteeriumidel kirikut suunata või võtta neid oma kirikuhinnangute aluseks. Sellega ei ole öeldud, et need valdkonnad kirikule olulised pole, vaid et kiriku prioriteedid peavad lähtuma tema olemusest.
Aastasadadega on kirikul kogunenud piisavalt tarkust ja kogemust, et teada, kui lootusetu on püüd leida maailmast endale partnerit või teenida maailma heakskiitu. Ning et ta prohvetlik roll ja hääl vaibub kiiremini, küll mõneks ajaks, kui me seda enesele tunnistada tahaksime.
See ei ole õigustus oma tegematajätmistele või minnalaskmisele. Pigem julgustus teadmisest, et Jumal ei ole viimselt kõike inimeste kätte andnud. Aga tema kutse on jääv, ka siis, kui inimesed või kirik peaksid langema. Oma parema äratundmise järgi tegutsedes jääme ikkagi väärituteks sulasteks. Inglid suudavad lennata, sest nad ei võta iseend tõsiselt.

Nagu ma olen aru saanud, tunned Sa teoloogina kõige sügavamat huvi eklesioloogia vastu. Kirjutad praegu Uppsala ülikooli juures oma doktoriväitekirja.
Minu vastus eelmisele küsimusele suunab ilmselt Sinu mõtted sellele, millega ma praegu tegelen. Küllap on tõsi, et õpingud on suunanud ja kujundavad minu mõtteviisi. Doktorantuur ülikooli juures on minu jaoks distsiplineeriv viis süstemaatiliselt midagi enda jaoks läbi mõelda. Praegu on selleks tõesti kirikuga seonduv.
Võrdlen diakoni ordinatsioonitalituste teoloogiat ja selle muutumist kümnes Porvoo osaduskonda kuuluvas kirikus viimase paari­kümne aasta jooksul. See teema sunnib endale selgeks tegema üsna paljud kirikuga seotud teemad, kuid samas on just diakonaat see osa vaimulikust ametist, mis loob omamoodi eklesioloogiliselt põhjendatud silla kiriku ja ümbritseva maailma vahel.
Seega jõuan ajapikku eklesioloogia kaudu ka paljude muude valdkondade juurde. Üks valdkond, millega praegugi üsna palju kokku puutun, on arhitektuur. Olen hariduselt ka diplomeeritud arhitekt, seetõttu liituvad mitmed põnevad eklesioloogilised küsimused minu jaoks just sakraalse ruumi ja selle kujundamisega. Siin põimuvad omavahel esteetika, kultuuripoliitika kui ka teoloogia.

Küsida tahaks veel mõndagi, aga peame tõusma ja teele asuma. Sealt, kuhu oleme jõudnud, oma rada edasi. Meie tänane vestlus on olnud kui kahel ränduril, kelle tee viib neid vahetevahel kokku, sest sihtmärk on sama. Kes leiavad nõu ja abi per mutuum colloquium et consolatio fratrum, vendade vastastikuse vestlemise ja lohutamise kaudu, nagu sõnastas Martin Luther 1537. aastal.
Tänan Sind, et oled jaganud oma elus kogetut! Soovin Sulle homseks juubelisünnipäevaks rahu, mis on üle mõistuse, ja taevast valgust juhatama Su samme Kristuse järel käimisel!
Tiit Pädamiga
vestles
Toomas Paul