Jumala läheduse paik

Laupäeval, 6. novembril peeti Peetri kirikus tänujumalateenistust, millega tähistati koguduse 135. ja kiriku 120. aastapäeva. Jutlustas peapiiskop Jaan Kiivit.
120 aastat on Tartu Ülejõe linnaosale tooni andnud suursugune ja mahukas apostel Peetrusele pühendatud Peetri kirik, mis 1884. a valmis Eestimaa kuulsaima ehitusmeistri Gustav Beermanni järelevalve all. Eesti rahva vaimse ärkamise aastakümnetel kerkinud pühakoda ehitati nii suur, et võiks mahutada tuhatkond kirikulist.
Ühises osaduses
Kui purukstulistatud tornide plekk-katused välja arvata, väljus pühakoda Teise maailmasõja lahingutest suhteliselt tervena. Sama hästi ei läinud sõjamöllus aga Tartus Maarja kirikul, mille kogudusest Peetri rahvas 1869. aastal välja kasvas. (1868. aasta aruande järgi oli Maarja kogudusel linnas 10 372 ja maal 10 870 eestlasest liiget.) Uue koguduse esimeseks õpetajaks õnnistati pastor Eisenschmidt.
Täna Jõgeva kogudust teeniv õpetaja Valdo Reimann meenutas, kui ta 10aastase poisina sai osa ülevast koguduse 100. juubeli teenistusest 1969. aastal: «Kirik oli rahvast pungil täis, kõik rõdud olid hõivatud ja inimesed seisid vahekäikudes.»
Tänane aastapäeva jumalateenistus ei olnud nii rahvarohke, ometi südamlik ja osaduslik, kohal olid ja tervitusi tõid linna teised kristlikud kirikud ja konfessioonid: katoliiklased, baptistid, õigeusklikud ja nelipühilased.
Koguduse õpetaja Kalle Mesila kõrval teenisid kaasa praost Joel Luhamets, abipraost Peeter Paenurm, õpetajad Eenok Haamer, Urmas Oras ja Valdo Reimann.
Jumalateenistusel teenisid kaasa organist Anneli Klaus, laulsid koguduse koorid (dirigent Kristiina Lorenz).
Püha paik
Peapiiskopi jutluse aluseks olid Jeesuse sõnad Johannese evangeeliumi 15. peatükist: «Mitte teie ei ole mind valinud, vaid mina olen valinud teid ja olen teid seadnud, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks.» Igaühe usu isikliku ja avaliku osa ühendamise vajalikkust rõhutades kutsus peapiiskop aastapäevakogudust kaasa mõtlema pühakoja tähtsusest.
«Kirikuhoone on armuline, kes tahes võib tulla nende pühade võlvide alla ja olla kindel, et see on Jumala koda, see on Jumala läheduse paik, on palvetamise paik erinevalt kõigist muudest ruumidest. Kirikus ei nõuta inimeselt õieti midagi. Ei pea midagi tegema ega andma, vaid oleme saajad ja vastuvõtjad. Kirikusaali teevad minu arusaamisel pühaks ka nende inimeste kannatused ja valu, kes tulevad kirikusse.
Siin puutume oma ajalikkuses, oma kaduvuses kokku Jumalaga, kõige sellega, mis on püha ja teispoolne. Nendega, kes on olnud seal enne meid. Mind on õpetatud palvetama, et Issand ise annaks tunda oma lähedust, oma pühadust ja õnnistust neile, kes astuvad üle läve, nagu Ta on andnud nendele, kes on elanud ja pidanud seda paika pühaks enne meid,» rääkis peapiiskop kirikust, mille teeb ennekõike pühaks jumalasõna, mida seal loetakse, kuulutatakse ja kuulatakse.
Kes olid enne meid
Õpetaja Mesila mälestas koguduse endiseid õpetajaid ja töötegijaid, kelle hoole all koguduse elu edenes: «Issand kutsus neid ja nad jäid Issanda kutsumisele ustavaks ka raskustes ja katsumustes.»
Tervitused koguduse juubeliks oli saatnud Tartu maavanem Eha Pärn, tervitusi ütles abilinnapea Vladimir Šokman.
Maarja koguduse õpetaja Peeter Paenurm nimetas oma tervituses Maarja koguduse õpetajat praost Willigerodet, kes omal ajal võitles selle eest, et Tartu linnas võis uus luterlik kogudus sündida. Kahte kogudust liitis aeg, mil Maarja kogudus käis koos Peetri kirikus.
Praost Joel Luhamets märkis Peetri koguduse erilist rolli nõukogude ajal. «Pärast sõda jäi Tartusse alles 1,3 luterlikku kirikut: üks – see oli Peetri ja koma kolm Pauluse. Peetrisse koondus üsna palju tööd. Praegu on ta veel kõige ilusam ja kiriklikum hoone linnas,» ütles praost ja pidas tähtsaks ka kiriku orelit, mis Vanemuise kontserdisaali oreli kõrval on üks Tartu korrastatumaid ja paremakõlalisemaid.
Kalle Mesila on Peetri kogudust teeninud 23 aastat ja on koos kogudusega üle elanud häid ja raskeid aegu. Kogudusel on liikmeannetajaid pisut alla 800. «Praegusel ajal ei pane inimene erilist rõhku rahalisele seotusele kirikuga, vaid tahab tunda, et on kuidagi teisiti seotud,» selgitab õpetaja. «Pigem küsime, kui palju on neid, kes on end valmis kristlaseks tunnistama.»
Kalle Mesila ei kurda leeritatavate ja ristitavate arvu üle, neid on aasta jooksul olnud kumbagi sadakond. «Nendest tulevad need, kes kõrvalejääjate asemele kirikupinkidesse astuvad.»
Ja igaüht, kes üle Peetri kiriku läve astub, võtab vastu Johann Köleri imeilus altarimaal, mis vanameistril valmis aastal 1897, kaks aastat enne surma. Avasüline Kristus kutsub meid: «Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete! Mina annan hingamise teie hingedele…»