Jumalale meelepärane paastumine. Tuhkapäevaga algas 40päevane paastuaeg

Kuigi võib tunduda, et Piiblis muust ei räägitagi kui paastumisest ja palvetamisest, on sellest tegelikult juttu üsna vähe, vaid paarikümnes kohas Vanas Testamendis, samamoodi Uues Testamendis.

Esimene kirjakoht, mis räägib teadlikust paastumisest (kuigi ka varem on juttu pikaajalisest söömata ja joomata olemisest), on Kohtumõistjate raamatu 20. peatükk. Kogu Iisraeli rahvas paastub ja toob Jumalale ohvreid sellepärast, et on sündinud suur häbitegu ning sellele on järgnenud verine vennatapusõda.
Palve ja paastumine
Nii selles kui ka mitmes teises kirjakohas on paastumine seotud patukahetsuse ja meeleparandusega, lepituse otsimisega ning püüdega heastada tehtud kurja. Või palvega, et Jumal hoiaks midagi kurja ära, näiteks siis, kui kuningas Taaveti poeg oli surmavalt haige või kui Jumal oli prohvet Joona kaudu kuulutanud hävingut Niinevele.
Paastutakse ka leina märgiks, näiteks siis, kui kuningas Saul ja tema pojad on sõjas hukka saanud, või mingite ohtlike sündmuste eel nagu juudi rahvas enne kuninganna Estri astumist kuninga ette.
Uus Testament kõneleb paastumisest sagedasti koos palvega ja selle oluliseks tähenduseks on valmistumine nende ülesannete vastuvõtmiseks ja täitmiseks, mis Jumal kellelegi annab, nii Jeesusele kui Tema apostlitele. Veel räägib Jeesus paastumisest seoses sellega, et tuleb aeg, mil Ta «võetakse neilt ära», või seoses kurjadest vaimudest vabanemisega: «See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega.»
Jumala austamisest ja teenimisest
Prohvet Jesaja suu läbi annab Jumal paastumisele märksa laiema tähenduse kui lihtsalt toidust loobumine. Jesaja raamatu 58. peatükis seisab, et Jumalale meelepärane paastumine tähendab enne kõike muud loobumist riiust ja tülist, õelusest ja näpuga näitamisest, omakasust ja isekusest.
See tähendab oma leiva murdmist näljasele, kodutute vastuvõtmist oma kotta, alastiolijate rõivastamist ning kõige selle jagamist, mida inimene ise endale vajalikuks ja tähtsaks peab. Niisiis mitte eeskätt loobumine millestki, vaid loobumine millestki kellegi heaks ja millegi olulisema tarvis. Väga oluline on lugeda see peatükk lõpuni: siin ei ole juttu mitte ainult ligimesearmastuse tegudest, vaid ka Jumala austamisest ja teenimisest.
Üsna kiiresti meenub neid prohvetisõnu lugedes Jeesuse tähendamissõna viimsest kohtupäevast, mil Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ning eraldab lambad ja sikud: ühed, keda Ta nimetab Isa õnnistatuiks ning kes pärivad Jumala kuningriigi, ning teised, kes on neetud ja peavad minema igavesse tulle.
Valikukriteeriumiks on inimeste tehtud või tegemata heateod ehk, teisiti öeldes, jagatud või jagamata armastus, sest Jumal on armastus ja nii ei ole igavene kooselu Temaga ilma armastuseta võimalik.
Märk Jumala armastusest
Kui siinkohal kerkib küsimus, kuidas Jumal, kes on armastus, võib saata inimesi põrgusse, siis vastuse leiab sellestsamast tähendamissõnast. Inimese Poeg ütleb neetuile: «Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!»
Jeesus ei ütle, et põrgu oleks valmistatud inimestele. Jumal ei saada kedagi põrgusse – inimesed lähevad sinna ise vabatahtlikult, ja seegi on märk Jumala armastusest.
Paastuaja, paastumise, millestki loobumise ning oma aja, elu, isiku, vara ja kõige muu Jumalale pühendamise ning ligimestele kinkimise aluseks ja lähtepunktiks on see, et Jumal on kõike seda oma Pojas juba ise meie pärast ning meie heaks teinud. Tema, kes oli Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju; Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani.
Pimedust valgeks lauldes
Paastuaeg on meile antud kui iga-aastane meeleparanduse kool; kui aeg, mil saame palves Jumala ees enda käest küsida, mis on meie elus valesti, ning otsida selgust ja armu, et asju õigesse järjekorda seada. Paastuaeg on meile kingitud kui ettevalmistusaeg ülestõusmispüha rõõmuks ning võimalus süveneda meie Õnnistegija kannatuste ja surma saladusse.
Seesama tähendamissõna viimsest kohtust ei kõnele meile mitte ainult halastustegudest inimeste vastu, vaid sellest, mida Kristus on meie heaks teinud. Sest kas pole see Tema, kellest seal räägitakse: Tal oli nälg, sest Tema, kes oli rikas, loobus kõigest, mis Talle kuulus, ja sai meie pärast vaesemaks vaesest; Tal oli janu, kui Ta rippus meie eest ristipuul; Ta oli kodutu, sest Inimese Pojal ei ole, kuhu Ta oma pea võiks panna; Ta oli alasti, kui Tema veriseks pekstud ihult kisti riided, et Tema hukkajad võiksid need omavahel jagada; Ta oli haige ja Tema vermete läbi on meile tervis tulnud; Ta oli vangis, sest Tema lähim sõber reetis ta suudluse läbi.
Kas meil on kõigele sellele mõeldes vähe põhjust paastuda ja pattu kahetseda? Ning seeläbi jõuda veelgi sügavama tunnetuseni, kui palju me Talle ikkagi tänu võlgu oleme – ja kui võimsalt peaks meie kiitus kõlama ülestõusmisöö pimedust valgeks lauldes?

Enn Auksmann,
praost, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja