Jumalat kuulama õppides

„New Wine (NW) on praegu üks kõige mõjukamaid liikumisi Inglise anglikaani kirikus,“ väidab Soome luterlik pastor Jukka Jämsen. „Canterbury peapiiskop Justin Welby on selles keskkonnas kasvanud, samuti mõjutas see Alfa-kursuste sündi.“

Kuidas NW võrgustik tekkis?
Peruu ja Tšiili piiskop, misjonär David Pytches naasis 1980ndatel Londonisse ja märkas, et sealsed kristlased olid hirmus väsinud. Hilisem NW juht John Coles meenutab, kuidas ta oli üritanud hästi jutlustada, kogudust hästi juhatada, aga rahvast jäi järjest vähemaks. Pytches hakkas kutsuma kaasvaimulikke üle nädala koos Piiblit lugema, palvetama ja vestlema. Suvel koguneti mõneks päevaks vaimulike peredega, aga need kogunemised hakkasid kaasa tõmbama palju enamaid. Märgati, et peale vajaduse lugeda Piiblit kui Jumala sõna soovib Püha Vaim inimestele ka armuande kinkida.
Algul paljud vaimulikud vältisid NW-d, kuni märkasid, et nende lapsed enam Jeesust ei järgi. Suhtumine muutus, kui selgus, et NW aitas noortel Jeesust leida.

Kuidas sina selle liikumise enda jaoks leidsid?
1999. aastal korraldati Kuo­pio piiskopkonnas NW retriit. Olin siis juba pastor ja küsisin kirikuvalitsuselt loa osalemiseks. Nende viie päeva jooksul tundsin, et olin jõudnud koju. Nägin esimest korda kristlasi, kes olid silmapaistvalt rahulikud, pingevabad, huumorimeelsed. Oli selge, et nad lugesid Piiblit, pidasid seda Jumala sõnaks ja õpetasid selle järgi. Lisaks olin tunnistajaks, kuidas mu abikaasa tervenes trauma tagajärgedest, kui tema eest palvetati.
Olen olnud luterliku kiriku liige alati, ehkki olin noorena lausa ateist. Usklikuks saades hakkasin lugema Piiblist igasuguseid asju, aga keegi ei seletanud, kuidas loetu suhtes edasi käituda. Olin kogenud, et kui mõni inimene soovis mulle rääkida oma murest, tuli mul pähe, et tal on vist see ja see probleem. Julgustasin teda rääkima ja inimene imestas, et kuidas ma põhiasju juba tean. NW-s kuulsin esimest korda, et on olemas selline armuand, mis võib kogudust hästi teenida.
Kõik meie neli last on samuti läbi aegade soovinud NW üritustele kaasa tulla. Üks poeg on praeguseks arst, kelle jaoks on tavaline haigete eest palvetada, ehkki avalikult töökohal ta seda teha ei saa.
Alates 2000. aastast kuulun NW võrgustiku eestvedajate sekka ja osalen juhtide retriitide korraldamise meekonnas.

Mis on NW peamine eesmärk?
NW ei soovi luua oma kirikut, vaid aidata olemasolevaid kogudusi nii, et nad võiksid kaasata liikmeid vastutust võtma. Tegemist on üldise preesterlusega, mis sobib hästi luterliku usukäsitlusega. Põhimõte on, et inimesed mõistaksid ja kogeksid, et Jumal on lähedal, soovib oma Püha Vaimu läbi elada minus, meis kõigis.
Kokku saades kõigepealt lauldakse ühiselt Jumalale ülistust. Järgneb piibliõpe ja lõpuks palvetatakse. Kogeme, et kui inimesed õpivad uuesti Piiblit lugema, palvetama ja Püha Vaimu kuulama, siis saavad ka kiriku töötegijad Jeesuselt uut indu, soovivad kirikus edasi teenida. Räägivad hea meelega Jeesusest, palvetavad inimeste eest.
NW on tõhus vastu seisma viimase aja suundadele kirikus, näiteks et muudame seisukohta abielu küsimuses jms. Minu hinnangul pole see uuenemine, vaid ilmalikule järeleandmine. Tähtis on taas leida lähedus Jeesusega! Usume ikka Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse; usume, et pääste on ainuüksi Jeesuse töö, kuhu meil pole midagi lisada. See on klassikaline ristiusk, aga seda saab edasi anda mitmesugustel viisidel.
Koondame koguduste töötegijaid, selleks on võrgustikupäevad. Teeme koguduste tellimusel koolitusi ka kitsamatel teemadel, näiteks haigete eest palvetamisest, ilma et langetaks eduteoloogiasse.

Sina koolitad teemal „Kuulav palve“. Millega on tegu?
Apostel Paulus õhutab taotlema armuande, esimeste seas prohvetlikku kõnelemist (1Kr 14, Rm 12, Ef 4). Soomes jääb see kreeka keelest pärit mõiste hämaraks ja olen tõlkinud selle kuulavaks palveks.
Jumalat tuleb lihtsalt kuulama õppida! Lääne kirikutes on see oskus nagu kaotsi läinud, samas kui Aafrika kristlastele on enesestmõistetav, et Jumal meiega räägib ja niimoodi juhatab. Meil arvatakse tihti, et Jumal räägib ainult Piiblis. Piibel ise nii ei arva! Aga raske on Jumalat kuulata, kui kirikus pole sellist traditsiooni. Pealegi on tänapäeval ümberringi tohutult müra. Me ei pea olema hetkekski vaikselt, vaid kogu päeva saab täita muusika, filmidega vms. Tekib küsimus: kuidas üldse kuulama õppida?
Kokkusaamistel me esmalt loeme Piiblist, mida seal Jumala kuulamise kohta öeldakse. Siis jaguneme näiteks neljasteks rühmadeks. Järgemööda keskenduvad kolm inimest vaikuses neljandale, küsides endamisi Jumalalt, kuidas tema soovib seda inimest julgustada. Mõne minuti järel öeldakse mõttesse tulnu välja. Kel ei tulnud midagi meelde, saab sedagi tunnistada – välja mõtlema ei pea midagi!
1Kr 14:3 õpetab, et prohvetlikult kuulutaja kõneleb inimeste ehitamiseks, julgustamiseks ja lohutamiseks. Seega tohibki öelda vaid kaaslast toetavaid asju, mitte õiendada ega süüdistada. See on osutunud rahulikuks, turvaliseks meetodiks, kus keegi ei põruta: „Nii ütleb Issand!“, vaid asjade üle lihtsalt vesteldakse.
See koosolemine näib aitavat inimestel olla vaikselt. Muidu tormlevad mõtted peas ringi ja raske on otsustada, milline on Jumala antud ja milline enda mõte. Me harjutame vastavalt piiblisõnale, et seda ei otsustagi keegi ise, vaid teised hindavad kuuldut. Arutame, kas see on inimese elus ajakohane ega ole vastuolus Piibliga.

Miks on ikka ja jälle vaja uusi äratusliikumisi?
Me oleme patused kuni surmani. Martin Lutheri sõnul pidas Jeesus meeleparandusest rääkides silmas, et meelt peab parandama iga päev. Iga päev tuleb ristimise juurde tagasi pöörduda mõistes, et Jeesus annab andeks ja mina saan olla Jumala laps. Selles avastuses on nii palju rõõmu! Muidu suhe Jeesusega kaugeneb, kõik käib alla, rõõm kaob ja jäävad vaid kohustused: peab nii, peab naa …
Jumal annab äratusi ja Jee­sus avastatakse uuesti. Taas pühandutakse Piiblile, leitakse palve. Kirikuloos on olnud suuri äratusliikumisi eelkõige algkiriku näol. Iirimaal tekkis püha Patrickuga seotud munkade misjoniliikumine. Katoliikluses oli jesuiitlus kord väga jõuline. Pietismist võrsus ka Eestis tuntud hernhuutlus ja Soome äratusliikumised. Viimane suurim äratus kirikuloos, karismaatilisus algas sadakond aastat tagasi.
Rootsi äratusjutlustaja Frank Mangs on märkinud, et kiriku ajalugu ei tunne ühtegi äratust, kus oleks uuenenud kogu kristlik kirik tervikuna. Osa jätkab ikka endiselt, uueneda ei suudeta või ei taheta. Nii lisandub ka äratusi järjest juurde ning alles viimses kohtus näeme, mis oli õige ja mis vale.
Me armume ajapikku kindlatesse vormidesse. Kui mõni liikumine peab näiteks ainsaks õigeks tegutsemisviisiks telgikoosolekut, siis tehakse neid seni, kuni organisatsioon olemas on, isegi kui keegi enam sinna telki ei tule. Teised jälle leiavad, kui vägev leiutis kirikus on orel. Keskaja talupoegadele see küllap oligi suurepärane evangeliseerimisvahend: algne tsirkusepill, mis rahvale väga meeldis. Tänases Soomes on orel luterlastele justkui kohustuslik, ehkki Piiblis ei leidu oreli kohta sõnagi ja muidu kuulatakse väga eripalgelist muusikat.
Liikumisedki muutuvad. Kirikuloolaste hinnangul on kõik Soome äratusliikumised olnud alguses karismaatilised. On leitud, et herännäiste juht Paavo Ruotsalainen ja ta tütar rääkisid ilmselt keeltes, aga tänastele selles liikumises osalejatele see enam ei sobi.
Evangeeliumides seisab, et keegi ei vala uut veini vanadesse lähkritesse. Teati, et vana nahklähker on kõva ja kange, uus kihisev vein rebib ta katki.

Kas NW võib samuti liigitada karismaatiliseks?
Põhimõtteliselt võib, aga see sõna on veidi probleemne: paljudele tähendab karismaatilisus keskkonda, kus hüpeldakse, karjutakse … NW ei ole selline! Me soovime küll, et Jumal saaks teha oma tahtmist, aga ei oota, et inimesed seejuures imelikuks muutuksid. Vähemalt minul on üliinnukas seltskonnas raske viibida! Seepärast ongi NW motoks: „Loomulikult üleloomulik“.

Näib hästi sobivat põhjamaisele inimesele!
Kui soomlane vaatab jäähokit, siis karjub muidugi temagi täiest kõrist. Me võiksime ehk õppida vaimulikultki veidi enam avatud olema, tundeid väljendama. Aga mulle on tõesti oluline, et saan olla kristlasena täiesti tavaline inimene ega pea pastorinagi rääkima nn kaanani keelt. Võin kasvõi hamburgeriputkas seletada ükskõik kellele, milles väljendub mu usk Jeesusesse, ilma et vajaksin mingeid erinippe.
Piret Riim

Jukka Jämsen
Soome Evangeelse Luterliku Kiriku Lapua piiskopkonna vastutav sekretär misjoni- ja rahvusvahelise töö alal
Juhib Soomes New Wine’i juhtide retriitide korraldustoimkonda.
Kutsutud EELK noorte piibli- ja misjonikursuse üheks õppejõuks teemal „Püha Vaim, armuannid ja kuulav palve“.
Õpetanud mitmetel evangeelsetel üritustel Eestis.
Abikaasa Kirsi, neli last.

New Wine’i (uus vein) liikumine
Nüüdseks ülemaailmne võrgustik sai alguse 1980ndatel anglikaani kirikus Inglismaal.
Eesmärk pole moodustada järjekordset kirikut, vaid värskendada juba olemasolevaid kogudusi.
Juhtlause: Local churches changing nations – kohalikud kogudused muutmas rahvaid.
Nimetus pärineb Mt 9., Mk 2. ja Lk 5. ptk-st, kus on juttu uuest veinist.
Soomes levinud 1990ndate algusest. Tegutsemisviisid: viiepäevane suvekonverents tänaseks u 2500 osavõtjaga; juhtide retriidid; koolitused kitsamatel teemadel. Juhtide retriidid on Soome luterliku kiriku soovitatavate koolituste nimistus.