Jumalateenistusele saab sageli vaid autoga

Maakoguduste liikmed pää­se­vad kirikusse sageli vaid ju­hul, kui neil on oma auto. Mõ­nikord organiseerib kiri­ku­liste transportimist aga ko­gudus ise või koguni sponsor.

Autota ei saa

Ühistranspordiga saab mitmel pool Eestis nüüd tasuta sõita, ent sõidugraafikud on hõredad ning mõnesse kaugesse külasse ei sõida buss enam üldse. Seetõttu on isikliku sõiduauto omamine mitmel pool peaaegu vältimatu. Kui seda pole, on raskendatud nii igapäevaste asjatoimetuste õiendamine kui pühapäeval jumalateenistusele jõudmine.

„See, et kõik soovijad maakogudustes saaksid juma­la­teenistustest osa võtta, oleks ideaalvariant. Viimast esineb aga siin ajalikus elus harva, kui üldse,“ nendib Ambla kogudu­se õpetaja ja Järva abipraost Tõnu Linnasmäe. Bussiliiklus on sealmail tema sõnul üldse hõre ning pühapäeviti veel eriti. Kiriku lähistel elavad ko­guduse liikmed käivad seetõttu teenistustel jala või ilusa ilma korral jalgrattaga, kaugemalt tulijatel aga ongi ainsaks võimaluseks tulla oma autoga. „Mõnikord on keegi kirikuline ka kaaskristlase oma auto peale võtnud – enamasti pärast jumalateenistust,“ lisab vaimulik.

Lihula koguduse õpetaja ja Lääne praost Kaido Saak omakorda meenutab, et kun­a­gi tavatsesid kohalikud „mam­mid“ tõepoolest bussiga ki­ri­kus käia. Nüüdseks on need ajad möödas, põhjuseks vai­muliku sõnul aga mitte ai­nult ühistranspordi kokku­tõm­bumine, vaid ka inimeste muu­tunud ellusuhtumine. „Tänased mammiealised on tubli kolhoosikasvatusega ega tule kiriku ligigi. Kirikus käib valdavalt noorem kontingent, kes ka bussiliini olemasolul tuleks siiski oma autoga,“ kinnitab ta.

Kirikubuss tuleb appi

Mitmel pool mujal organiseerib inimeste kirikussetoomist ko­gudus ise. Seda kinnitas Võ­ru praostkonnas mullu kor­raldatud küsitluse tulemusel üle veerandi sealsetest töö­te­gijatest. Praost Üllar Salu­metsa sõnul toob tema en­da­gi Urvaste kogudus igal pühapäeval jumalateenistuse­le kirikulisi lähedal asuvast Antsla linnast.

Lõviosa küsitletud Võru praostkonna töötegijatest ise sõidab kirikusse siiski enda või kogudusekaaslase autoga. 58 küsitletust 17 käib enda sõnul kirikus vahel ka jala, seevastu ühistranspordi kasutajaid on vaid mõni üksik.

Eestis on aga ka vähemalt üks eraettevõte, mis aitab ko­gu­dusel oma liikmeid jumala­teenistusele sõidutada. Nimelt viib Eesti Apostlik-Õigeusu Ki­riku Hiiumaa koguduse liikmeid kogu saare pealt Kuristes asuvasse pühakotta buss, mida hoiab käigus kiletooteid valmistav kohalik firma Dagöplast.

Ettevõtte esindaja Maiu Toomemäe kinnitas meie le­hele, et selle taga on Dagöplasti asutaja rootslase Leif Sören Anderssoni head suhted ko­halike õigeusklikega. 

Muu hul­gas aitas ta ra­has­tada nende kiriku reno­vee­rimist, kogudu­se preester Aa­b­raham (Avo) Tölpt omakorda aga pühitses firma uued toot­misruumid.

Ka kirikubussi käimapane­mine oli rootslasest ettevõtja enda initsiatiiv. „Leif arvas, et väike abi kirikule aitab hoida häid suhteid üleval pool ehk iga toetus on vastastikune,“ selgitab Toomemäe ja lisab: „Samuti pidas ta vajalikuks, et inimestel maakohtades oleks võimalik koguneda ja üksteise seltsis aega veeta. Tema arvates ei tohtinuks ko­gunemiste takistuseks saada see, kui ini­mestel puudub transport.“

Ette­võtte toel viib buss Hiiu­maa õigeusklikke kirikusse siia­maani, ehkki alates 2015. aas­tast ei kuulu Dagöplast enam Anderssonile, vaid rah­vus­vahelisele kontsernile BioBag.

Kui selliseid sponsoreid vaid rohkem oleks, jõuak­sid küllap paljud jumala­tee­nistusest osa võtta igatsevad maainimesed sagedamini pü­hakotta. Võib ni­melt oletada, et mõnelgi väi­kesel kogudusel käib inimeste kirikusse ja ta­gasi koju sõi­duta­mine lihtsalt üle jõu.

Rain Soosaar