Jüri kiriku organist Jüri

Jeesus, kordan nagu silitust
Su nime pimedusse, lambile ja tähtedele.
Kas Sa tead,
et Sinu sammudki vaid ime,
mäletad, et veri oli tulihele?
Kõrverändur,
naerdes kummardun Su ette.
Uku Masing

Meenub 29 aasta tagune kaunis hetk, kui Jüriga kohtusin esmakordselt Viljandi Kantreküla kuivkäimlalõhnalises üürikorteris, kus kultuurikooli õppurid oma «patareisid laadisid».
Vend Tiit Kabritsaga (Jüri kursusevend) olime ostnud värske peakapsa ja jagasime seda tagasihoidlikku lõunat kena väljanägemise ja sõbraliku naeratusega vist koorijuhi eriala õppuri Jüriga. Tavalisest kapsasöömisest kujunes aga pidulik koosviibimine koos rõõmsate laulude ja kõnedega. Arvate, et «pidu» lõppes pohmakaga? Ei! Noored läksid viisakalt laiali, nagu polekski meid olnud seal.
Sageli öeldakse, et esimene mulje inimesest on määrav kogu eluks. See peab tõesti paika. Veidi hiljem tohtisin Jüriga kohtuda, kui ta mängis juba Tarvastu kirikus orelit. Millegipärast on eredamalt meeles just talvekirikus koos teenitud hetked, sest seal, väiksemalt distantsilt, näeb interpreedi kiirgust ja olemust kõige selgemalt. Ma sain alles hiljem teada, et Jüril oli paksu pahandust oma koolis sellepärast, et ta julges häbenemata ja loomuliku rahuga võtta seda tagasihoidlikku teenistust kirikus.
Omaette sügavamat uurimust võiks teha küll mõni teoloogiatudeng toonaste nõukogudeaegsete pastoraatide juures olnud noorterühmadest. Minule teadaolevalt kogunesid samalaadsed «klubid» ka Amblas, Saardes, Võnnus, Keilas ja Pärnu Eliisabetis. Tõeline kultuurikool töötas hoopis koguduste juures, mitte ametlikes ja võõrvõimumeelsetes õppeasutustes.
Ega seal n-ö põranda all ei tehtudki mingeid imedissidentlikke üritusi, vaid kohalikud kirikuõpetajad oskasid noortele külvata südamesse isiklikku kontakti elava Jumalaga. Läbi piibli- ja palvetundide kasvasime inimesemaks küll igaüks omamoodi.
Jüri tagasihoidlikkus ja sõbralikkus kasvas samal viisil. Kuni ühel päeval laulis see armas vend oma kitarril imeilusa laulu Uku Masingu tekstile «Usust ja ei miskist muust». Siis sai meile selgeks, et tegemist on samasuguse suurmehega Eesti kirikuloost nagu Peeter Sink, Johannes Kappel, Jaanus Torrim, Jaak Tuksam jpt.
Et Jüri on tuntud ka kui kitarri sõrmitsemisstiili esindaja Eestis, mitme helikandja väljaandja ja holalaulja, seda üldiselt teatakse. Samas kipub varju jääma tõeliselt suure organisti lihtne ja täiuslik noodikäsitlus või suurepärane tenor paljudes koorides ja ansamblites. Absoluutse kuulmisega andekandjaid pole maailmas väga palju, selles ongi ehk Jüri saladus ja suurus peidus.
Ka laulud Juhan Liivi tekstidele pole Jüril valitud juhuslikult. YouTube’is surfates aga ei näi lugupeetud juubilar üldse huvituvat oma loomingu promomisest. Seega olgu siinne tagasihoidlik kummardus meie toreda ja armsa kiriku poolt Sulle, Jüri, sest meie paremad päevad on raudselt ees, mis kohustab meid ikka uljalt ja vahvalt kauplema oma talentidega.
Aeg on samas kuri ja kõhnret (vt G. Mülleri «Jutlused». Ilmamaa. 2010 – /vana vaenlane/) klõbistab kannuseid, vaadates, keda veel neelda siin ilmas omal moel. Martin Körberi Eesti esimese laulupeo avalaul «Ma olen väike karjane» saatku Sind, Su perekonda ja kogudust ikka tagasihoidlikul ja alandlikul moel.
Me oleme Sinuga küll võitjad, kuid siiski vääritud sulased, kes tahavad panna kokku vaid oma tolmust määrdund pihud ja ütelda naeratades oma palve pimedusse…
Tõelised meheteod alles algavad pärast ümmargusi sünnipäevi. Soovime Sulle ikka õdusaid-hubaseid hetki oma toredas kodus omade keskel, kus Sind sageli salaja külastavad pillipuhujate roovile laulud!
Tervituste ja õnnistussoovidega
Peeter Parts
kolga-Jaanist