Jüri Vallsalu: tõde tuleb nõuda armastusega
(41 fotot)
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Elu ja Inimesed, Portreelood / Number: 26. veebruar 2025 Nr 8 /
Jüri Vallsalu pälvis president Alar Kariselt tunnustuse, Valgetähe IV klassi ordeni. 22. veebruaril käis ta seda Tallinna Muusika- ja Balletikoolis koos sünnipäeva tähistava abikaasa Enega vastu võtmas.
„Eesti saab teile toetuda, teie annate Eestile näo. Selles on tarkust ja märkamist, sihikindlust ja ettevõtlikkust, visadust ja andestamist, aga võibolla ka natuke trotsi ja kangekaelsust, iseteadvust ja põikpäisust. Kõike seda, mis teeb inimesest inimese ja sellisena ühiskond meid vajabki,“ ütles riigipea teenetemärke üle andes.
Kõik see kehtib ka Hageri koguduse õpetaja, Lääne-Harju praostkonna praosti, neljandat ametiaega Kohila vallavolikogu liikme Jüri Vallsalu kohta, kes sai teenetemärgi vaimulik olemise ja kohaliku elu edendamise eest.
Jüri Vallsalu on ääretult lihtne ja siiras. Võiks öelda tõsine, ent ei saa märkamata jätta, et nii mõnelgi korral tuksleb muhe naeratus suunurgas. Ta on eesti mees, kes Jumalat on otsinud ja leidnud, oma kutsumuse järgi tõsiselt küsinud, ennast läbi katsunud, katsumuse põhjas käinud ja kindlaks jäänud. Mees, kel on oluline nii kiriku- kui ka kogukonnaelus panustada ning kaasas olla ja see valik on teda pikalt saatnud.
Sattusin nii hasarti, et rääkisin kõikidele oma sõpradele ja vaenlastele, et nüüd olen juba kirikuõpetaja … kõik imetlesid mind … see ongi see, et Jumal saab edevuses inimese kätte.
Olen Hageri koguduse ja Jüri Vallsalu külaline 15. ja 16. veebruaril. See on nädalavahetus, mil Hageri kogudus valib endale uued juhtorganid. Puutun kokku koguduseelule pühendunud inimestega, kes väärtustavad, hoolivad ja hindavad kõrgelt jumalasõna ligiolu ning osadust. On huvitav, et kogudus, mis siiani kannab aus vennastekoguduste vaimu, on kasutusele võtnud uue Käsiraamatu jumalateenistuse korra.
Jüri Vallsalu võõrustab koos abikaasa Enega mind oma üheksa aastat tagasi enda kätega valminud kodumajas, mis on kirikust väikese jalutuskäigu kaugusel. Külalislahkus ja rõõm jagamisest on selle toreda nädalavahetuse saatjateks.
Jüri Vallsalu kõneleb oma sugugi mitte okasteta teekonnast vaimuliku ameti juurde; ta mõtiskleb kiriku ja kogukonna suhete üle; võtab seisukohti aktuaalsetel kirikuelu teemadel; julgeb välja öelda asju, mida sageli ei kuule jne. Temas on kindlus ja tõsimeelsus, mida väga vajame selles hetkel nii heitlikus maailmas.
President Alar Karis tunnustab tänavu vabariigi aastapäeva eel riikliku teenetemärgiga 157 inimest. Sina oled üks teiste seas. Mida tähendab sulle Valgetähe IV klassi ordeni saamine?
Ei osanud sellist asja oodata. Eriti kuna kirikutegelastele suhteliselt vähe neid antud on. Pidasin loomulikuks, et kirikule eriliselt tähelepanu ei pöörata. Ma pole ka kirikuhierarhias teab kui kõrgel positsioonil. Praost küll olen olnud päris pikalt, kevadel saab 32 aastat.
Ilmselt mõjutab ka see, et lisaks vaimulikutööle olen neljandat koosseisu Kohila vallavolikogu liige ja kahel perioodil ehk kaheksa aastat olin volikogu esimees. Praegu olen volikogu ja sotsiaalkomisjoni liige. Olen Isamaa rivis kandideerinud, ent ise ei kuulu erakonda.
Minu arusaam on, et tuleb kaasa lüüa. Kirikul ja vallal on ühiseid asju ajada. Olen öelnud, et kirikul ja vallal on pead-jalad segamini. Teeme tihedat koostööd, nt meie koorid ja pasunakoor laulavad valla sündmustel. Vald toetab kirikuhoone korrashoidu. Meil on head suhted.
Oled vaimulik olnud peaaegu 44 aastat (alates 1981. a juunist). Hageri kogudust teeninud sellest 32 aastat. Kuidas vaimulikutee alguse sai?
Täna on 33. aasta esimene päev siin Hageris. Teatud mõttes nagu sünnipäev. Jumal sai mind minu edevuses kätte. Edevad on nii naised kui mehed, ka vaimulikud. Me kõik tahame silma paista.
Hakkasin 1970ndatel 15aastaselt jalgrattaga käima Hageri koguduses. Minu sünnikoht on siit umbes 12 kilomeetrit. Olin kooris ja puhkpilliorkestris. Minu vanemad on olnud Hageri koguduse liikmed. Kirikus käidi toona külgkorviga mootorrattaga. Kui ema laps oli, siis jala. Üksikutel kordadel käisin ka lapsena kaasas.
Mis mängu me mängime? Mina sellest aru ei saa. Teoloogia peab käima praktika ees, mitte vastupidi.
Naabriperes oli saun ja meid ka kutsuti. Olin saunas naabripoisist leili võtmises tugevam ja lõpuks ta ütles mulle, et sina oled saunas tugevam, aga mina käin kirikus … Homme lähen jälle. Käin pasunat mängimas.
Vastasin, et tahan ka tulla. Siit algab see, et Jumal võtab edevusest inimese kinni. Koguduses meeldis, mind võeti lahkelt vastu ja anti pasun kätte, et hakka õppima.
Teinekord läksime naabripoisiga jala koju ja teel mängisime pilli (naerab – K. L.) ja tegime igasuguseid tükke. Igal juhul ma JÄIN (tugev rõhk sõnal – K. L.) koguduse juurde tegutsema. Sain järjest rohkem kaasa haaratud.
Enne sõjaväkke minekut – mul on see kiri kusagil veel alles – saatis UI dekaan Ago Viljari mulle kirja, et ta on kuulnud headelt sõpradelt minu tõsist ja aktiivset suhtumist kirikuellu ja palub tõsiselt mõelda selle peale, et võiksin kirikuõpetajaks hakata õppima.
Hiljem tuli välja, et Elmar Reinsoo oli minust rääkinud. See kiri oli väga puudutav. Selle said ka mõned teised mu koguduse noored vennad. Arutasime seda omavahel ja tundus äge olevat, ent kõik leidsid vaikselt põhjenduse, miks nad ikka ei saa.
Kuidas sina jõudsid oma jah-sõnani?
Olin just sõjaväkke minemas (viibis 1976–78 sõjaväes – K. L.) ja otsustasin, et saan veel mõelda. See on Jumala juhtimine, et mulle sattus päris karm merejalaväeosa Kaliningradi oblastis Paltiiskis (endine Billau). Olime esimene lahingüksus, kes oleks saadetud kriisikoldesse. Meile öeldi õppustel, et polk (1500 meest) peab vastu pidama 40 minutit. See oli karm teadmine, aga valikuid ei olnud.
Ma ei olnud komsomol ja seetõttu taheti mind sõjakomissariaadist saata allveelaevale, kus pidi kolm aastat olema. Kaliningradi oblastis oli nn orjaturg, kus noori mehi valiti väeosadesse. Kui tuli minu järjekord, siis läksin allveelaevastiku laua juurde. Olin tugeva hääle ja nõrga vene keelega. Eriala küsimusele vastasin, et tehnik-ehitaja, kuna lõpetasin ehitustehnikumi.
Ütlesin, et komsomoli vastu pole midagi, aga olen kristlane ja seetõttu ei saa ateistlikku organisatsiooni kuuluda.
Mind mõõdeti pikalt, et miks siis allveelaevale. Kõrvallauas olnud merejalaväeosa ohvitser ütles, et anna ta mulle. Antigi. Kirjutasin õhtul koju kirja, et mul on esimene aasta teenitud. Sain kolme aasta pealt kahe aasta peale.
Meie polk oli Nõukogude Liidus eliitüksus ja kõik pidid komsomoli kuuluma. Ütlesin, et komsomoli vastu pole midagi, aga olen kristlane ja seetõttu ei saa ateistlikku organisatsiooni kuuluda.
Pool aastat oli nii, et kui teised läksid õhtul magama, siis Vallsalu kutsuti poole tunni pärast üles. Pidin igasuguseid koristustöid tegema ja tund enne äratust, kell 5.00 saadeti mind magama. Käisin lõpuks nagu zombi ringi. Kui rivi marssis, olin üleval, kui jäädi seisma, siis püstijalu magasin.
Vahepeal tahtsin põgeneda või end vigastada, aga siis (kõne muutub aeglasemaks ja vaikseks – K. L.) Jumal ilmutas mulle ennast … Räägin sellise pragmaatikuna, nagu olen, et Jumal ilmutas mulle ennast.
