Juta Siiraku mälestuste­raamatu terviklik elutunnetus

Emeriitõpetaja Juta Siiraku (81) mälestusteraamat «Kui kodud lõhuti» ilmus läinud aasta lõpus.
Juta Siiraku kirja pandud mälestused pälvisid peapreemia juba 2008. a mais, mil Eesti Kirjandusmuuseum tõstis need esile eluloovõistlusele laekunud 120 töö hulgast. «Juta Siiraku töös on tähelepanuväärne kirjutaja hea väljendusoskus ja terviklik elutunnetus,» ütles toona Eesti Kirikule antud usutluses kirjandusteadlane Rutt Hinrikus, ühenduse Eesti Elulood algataja ja eestvedaja.
Juta Siirak alustas mälestuste kirjapanemist siis, kui lõpetas aktiivse kirikutöö ja siirdus emerituuri (1999). Kirjutamisel olid talle abiks päevikud ja märkmed. Raamatusse jõudnud mälestused algavad lapsepõlveaastatega Virumaal.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist alustas Juta teoloogiaõpinguid, mille katkestas 25. märtsil 1949. aasta küüditamine. Pikalt on raamatus juttu Siberi-aastatest, seal alanud õpingutest, naasmisest Eestisse, hilisemast elust inseneri-keemiku-tehnoloogina kuni pensionile minekuni ning abiellumisest 1961. aastal Edgar Siirakuga (1912–2008).
Mälestusteraamat lõpeb seal, kus algab Juta Siiraku uus elu. Elu kirikus ja elu kirikule: õpingud usuteaduse instituudis ning 17 aastat tööd Harju-Madisel peaaegu varemetes kiriku ja koguduse ülesehitamisel.
Juta Siirak ütles Eesti Kirikule, et ta on alustanud Harju-Madise perioodi mälestuste talletamist, kuid nende kirjatoimetamisel vajaks ta head abilist, sest enda jaks hakkab üles ütlema. Seni on ilmunud Juta Siiraku koostatud raamat «Harju-Madise. Kilde kiriku ja kihelkonna ajaloost».
Juta Siirak on EELK viies ordineeritud (17.02.1982) naisvaimulik. Teda on autasustatud 2007. aastal EELK Teeneteristi III järgu ordeniga. 2008. aastal sai ta presidendilt Valgetähe IV klassi ordeni.
Lisaks Harju-Madisele on Juta Siirak taastanud Rootsi-Mihkli ja Paldiski koguduse, olnud üks pühapäevakoolitöö taastajaist kirikus. 2008. aasta mihklipäeval andis Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus õpetaja Siirakule kui esimesele hooldajaõpetajale üle koguduse teeneteristi.
Sirje Semm

Nüüd ei olnud enam olevikku ega tulevikku
Usuteaduse Instituudis
/…/ Kui 24. märtsi pealelõunal tulime R.-i ja ühe noore kaasvõitlejaga, kes meid igal võimalusel saatis, ladina keele tunnist, seisatasime keset raekoja platsi, mille üle juba paistis kevadine päike, ei saanud me kuidagi laiali mindud. Poisid olid kuulnud, et midagi on tulemas – koondatakse vaguneid ja räägitakse, et on oodata küüditamist. Keda see puudutab? Kaupmehi? Majaomanikke? Ei osanud end seostada ühegi mõeldava kategooriaga.
Olin ju Tallinnas üksi. Mõni nädal varem käis üks mees, kes küsis Johannes Vilki. Ütlesin, et ei tea ühtegi peale isa ammusurnud venna. Isa kohta, kes oli 1945. aastast vangis Vorkutas, ei küsinud ta midagi. Nüüd seda isegi ei meenutatud kahtlustäratavana.
Kaasvõitlejad soovitasid eeloleval ööl siiski kodus mitte ööbida. Pärast jumalagajättu, milles soovisime, et oleksime järgmisel korral kõik alles, läksin Faehlmanni tänavale, et tuua igaks juhuks säält ära oma päevikud. Nägin postkastis mulle kasuvenna käekirjaga kirjutatud ümbrikut, mida ma kätte ei saanud, sest perenaine hoidis postkasti võtit enda käes. Miks ei ole aadress ema kirjutatud? Viimasel linnaskäigul oli ta rääkinud, et teda oli hoiatatud võimaliku arreteerimise eest. Kas on sääl midagi juhtunud?
Viisin päevikud portfelliga täditütar Hilja juurde, ise läksin kõrvalmajja tädi Ully juurde /…/Millest meil küll nii lõbus oli, aga me töötasime ja naersime kogu öö. Ja nii sain südamest naerda üsna tükiks ajaks ette. Ilus oli see viimane öö Tallinnas.
Hommikul rääkis kõrvalkorteris elav naine, et tema miilitsast meesterahvas oli kogu öö olnud väljas inimesi kinni võtmas. Keda, kas ei tulnud meil mõttessegi küsida või ei osanud tema meile vastata. Pealegi oli meil piinlik, et olime nii palju naernud sel ajal, kui teisi taga aeti ja kinni võeti. Ja meil ei tulnud pähegi, et see inimeste jaht kestab ka päeval.
Kui hakkasin ära minema, hoiatas tädi Ully küll, et ma ei pruugiks veel minna, aga mul oli südamel eile kätte saamata jäänud kiri ja pidin ka Konsistooriumist läbi minema. Sinna kõigepealt läksingi. Kohal oli vaid J. Kiivit. Võtsin säält mingi raamatu ja siis leidis viimane, et ta võiks mulle esimese stipendiumi välja maksta. Et mine sa tea, praegu sellised ärevad ajad, äkki läheb vaja. Meenutan seda siiani tänuga, sest seda läks tõesti vaja.
Nii kui puudutasin oma korteri välisust, olid mul vastas nii kõik korteri elanikud, kui ka kolm võõrast: üks eesti mees, vene mees ja naine. Perenaine hüüdis kohe, et kus ma olin, nad ei saanud minu pärast öö läbi magada. Loeti ette Ülemnõukogu määrus minu kui kodanliku natsionalisti perekonnaliikme Eestist väljasaatmise kohta. Kästi oma asjad kokku panna.
Ma ei suutnud midagi puutuda. Karjusin nagu tapale viidav loom. Seda kogu see aeg, mil nad pakkisid mu asju. Kõik mu asjad olid mu toas ja vene paar pakkis kõik hoolega paari lina sisse – kahvlist kardinani. Ma viskasin mõne asja välja, sest minu arvates ei vajanud ma enam midagi. Nad panid jälle tagasi, et küll läheb vaja. Eestlasest meesterahvas lohutas ja julgustas, et ka sääl elatakse, saab koguni kooli minna ja vajalik eriala omandada, samuti oma pereliikmed üles otsida – post liigub, asutused töötavad.
Nähes, et mul pole muid jalanõusid peale üsna kulunud kingade, palus ta otsida mulle midagi tugevamat jalga, mille peale perenaine andis mulle oma suusasaapad ja üks üürnikest villased sokid. Teine üürnik saadeti poodi midagi toidupoolist teele kaasa ostma.
/…/ Kogu sõidu aja hoidis too eesti mees mul ümbert kinni (kas sellepärast, et ma maha ei hüppaks?) ja rääkis ja rääkis, kuidas elu pole kaugeltki läbi, ma saan ka sääl hakkama, kuhu lähen (!), ka tema aitab mind, kui mul midagi vaja, andis mulle oma aadressi ja palus tingimata kirjutada, kui kohale jõuan.
Kas sellepärast, et kogu minu noorusaja (sõja alguses olin 10, nüüd 19-aastane) oli igasugune reisimine välistatud, tähendas mulle elu vaid Eestimaad, Siber aga surma? Tulevikuplaanidest oli asi kaugel. Olin surma mõistetud.
4. Siber
Väljasaatmine
Aegviidu jaamas ootas lõputuna näiv rida kinnilöödud akendega loomavaguneid. Suurem osa vaguneid oli juba pilgeni täis. Viimaks paotasid püssimehed 21. vaguni uksed ja mind koos kompsudega tõsteti sisse. Jäin seisma samasse paika. Ei nutnud enam, kuid ei suutnud ka sõnagi lausuda. /…/
Reisi esimestest päevadest ei mäleta midagi. Ei rääkinud midagi, ei mõtelnud midagi. Kuna vaguni ülaosas asuvad kaks väikest akent olid laudadega kinni löödud, ei olnud ka midagi näha. Olime nagu hauas. Ja vähemalt mina ka ilma lootuseta ülestõusmisele.
Ei mäleta, kas palvetasin. Vähemalt esimestel päevadel küll mitte. Ei olnud ju midagi jäänud, mille eest palvetada. /…/ Kõik oli ära võetud, midagi ei olnud enam jäänud. Polnud jäänud ka midagi, millest mõelda, mida karta, mille üle muretsedagi. Muretseda saab vaid selle üle, mis on, karta seda, mis tulemas. Nüüd ei olnud enam olevikku ega tulevikku.
Kui Eestimaa oli seljataha jäänud, võeti lauad vaguni trellitatud akende eest. Üks selline oli meie platvormi kohal. Hämaras valguses hakkasin nägema ümbritsevat.
Mingi väike tuli – ämber hõõguvate sütega, midagi «buržuika» taolist oli vaguni keskel. Õhtuti istus ikka keegi sääl tule juures. Jutustati oma elust. Kõige enam oli jutustada «teise Siberi» inimestel. Nemad olid ainsad, kes oskasid näha ka ettepoole tänu süngele analoogiale sõjaaegse Siberiga, kust vaid ime läbi, aga siiski, oli ka õnnestunud pääseda.
Meile teistele oli see esimene elus tunnistus sellest, et sääl võib siiski ka ellu jääda. Üks märk sellest oli hommikul ja õhtul toodud ämber hirsipudruga ja teine keedetud veega. Reisi edenedes kutsuti neid tooma (muidugi valvesõdurite saatel) paar inimest igast vagunist.
Rutt kasutas selleks igat võimalust, et saada kontakti nii teiste vagunite rahvaga kui ka valvemeeskonnaga, kes küll mingit informatsiooni ei tohtinud ega ka vist osanudki anda.

Katkend Juta Siiraku mälestusteraamatust «Kui kodud lõhuti». Tallinn 2010