Jutluse come back

Pool aastat tagasi kirjutas teoloogiadoktor Toomas Paul Eesti Päevalehes, et postmodernistliku ajastu religioossuses on jutluse asemel esile tõusnud liturgia ning kristliku usu kui isikliku intellektuaalse veendumuse asemel osalemine kiriku riitustes.

«21. sajandi algul on paljude inimeste jaoks vastuvõetamatu nõue esitada kuulumist kirikusse isikliku intellektuaalse veendumusena, maailmavaatena, kuigi nad on nõus osalema riituses, vähemalt teatud puhkudel. Inimesed ei taha lasta end lõplikult ja jäägitult siduda ühegi õpetuse, maailmavaate ega ideoloogiaga. Kirikute tärganud huvi riituse ehk liturgia mõjuvamaks muutmise vastu on selles seoses mõistetav – kui rahvas ei taha jutlust, tuleb seda enam keskenduda rituaalsusele, mis toimib ka ilma uskumata.»

Ühtpidi on tal õigus. Omaette küsimus on aga, kas jutluse olemuslik funktsioon on mingi kindlapiirilise õpetuse, maailmavaate või ideoloogia vahendamine. Küllap olid «õige õpetus» ja «puhas jumalasõna» jutluse kriteeriumideks ennekõike luterliku ortodoksia ajastul, sellele järgnenud ratsionalistlikul perioodil aga võisid jutlustajad kantslist rääkida niihästi uuematest maaviljelusmeetoditest kui rõugepanemisest ja tõpratohterdamisest.

Jutlusega on nii nagu religiooniga – ta ei kao, vaid teiseneb ajas. Võime võrrelda seda teatrikunstiga. XIX sajandi alguses lavastatud esimesed eestikeelsed lühinäidendid olid selgelt moraliseeriva ja didaktilise alatooniga: Andreas Johann Steinsbergi «Häbbi sellel’, kes petta tahab!» ja «Krappi Kaie willetsus ehk: Kes paljo lobiseb, peab paljo wastama». Praegu arvab Maarja Jakobson, et Eesti teatris on teravalt esile joonistumas inimesed, kes on võtnud endale ülesandeks publikut raputada. Tema meelest on hea teater eelkõige elus teater, mis kõnetab mind kui inimest. Siin. Praegu. Täna.

Uku Masing on öelnud, et jutlus ei tohi olla eetiline või filosoofiline targutamine. Ta peab inimesele andma midagi, mitte käskima teha, mitte soovitama ja noomima. Jutlus ei pea olema ajakohane, vaid inspireeritud kõne nagu tuhandeid aastaid tagasi, sest ainult see annab midagi, annab kindluse ja kõrvaldab tõkked, mis ei lase teelt eksinut tagasi. Inimene ei saa ennast muuta käsu peale, kui seda temalt ka nõutakse, vaid ainult siis, kui andmise kaudu avardatakse ta piirid. Teisisõnu: jutluse roll ei ole anda juhiseid maailma parandamiseks või oma elukesega paremaks toimetulekuks, vaid näidata Teist Maailma ja selles elamise võimalikkust. Niiviisi mõistetuna on jutlus samasugune müsteerium nagu kogu liturgia.

Mulle tundub, et huvi jutluse vastu on Eesti kirikus taas suurenemas. Ellu on ärganud kuulutusnädalad, mis nõukogude ajal olid siin-seal üsna rahvarohked, vajusid aga iseseisvuse tulles varjusurma. Äsja kaitses pastoraalseminari juhataja Ove Sander doktoritöö, mis käsitleb jutluse teooriat. Tänavu 10. juulil esitletakse Juuru kihelkonnapäevadel Jüri Bärgi jutlustekogu, mis peaks olema jutlusesõpradele tõeline maiuspala.

Suvi on puhkuste ja reisimise aeg. Olgu meie suves ka palverännakuid erinevatesse pühakodadesse ning elusaid, raputavaid, Vaimust kantud jutlusi.

Marko Tiitus