Juubeliaastaga jätkates

Lõppenud aasta 1. detsembril Tallinnas Eesti Kiriku päevaga alustatud Eesti Kiriku juubeliaasta jätkub ka sellel aastal kuni advendini 2024. Kui nn proovinumber ilmus jõulukuul sada aastat tagasi, siis jõudsam lehetöö läks lahti just 1924. aastal. Nüüd sajand hiljem on väga huvitav uurida, millised olid toona teemad, millega toimetus/toimetaja silmitsi seisis.

Kindlasti on aeg palju muutnud, ka massikommunikatsiooni teooria seisukohast, ent muutustest olulisemana on sajanditagust kirikulehte lugedes põhjust imestusest käsi kokku lüüa – nii lehte kirjutatud rõõmud kui nukramad noodid tunduvad tänases päevas uskumatult aktuaalsed.

Nagu tähelepanelik Eesti Kiriku jälgija teab, on toimetus asunud sajanditaguseid lehenumbreid sirvima ning pakub nädalast nädalasse lugejatele kokkuvõtte täpselt sada aastat tagasi ilmunust. Kui möödunud nädalal oli seda võimalik veebis uurida, siis sel nädalal saavad ajaloolisest ekskursist osa ka paberlehe lugejad.

Nõnda kui tänane Eesti Kirik pidas ka sajanditagune kirikuleht enda missiooniks kirikus üksmeele hoidmist. 1920ndate aastate keevalistes diskussioonides positsioneeris Eesti Kirik ennast kindlalt kiriku ühtsust kaitsva kiriklik-konfessionaalse lipu alla. Esimene peatoimetaja Hugo Bernhard Rahamägi nimetas ajalehe eesmärgina kirikuliikmete ühendamist ja lubas mitte kaasa minna teravate vaidlustega.

Kuigi toimetus asus toona Tallinnas, ei keskendutud, küllap päris teadlikult, pealinna uudistele. On aru saada, et iga numbri sisuloomes kõneleb vajadus tuua teateid „Virust ja Võrust, Saartelt ja kaugematest kodumaa piirkondadest“.

Algusaegade numbrid paistavad silma uutmismeelse hoiakuga, järgides kaasaja ajakirjandusalaseid trende. Et lugeja haarab silmadega sisu järgi, oli selge juba siis lehe tegijatel. Samuti, et lugemist hõlbustab teksti liigendlikkus ning abiks on „mäng“ suure algustähega ja pealkirjas kirjatähe suurusega ning ka „rasvasusega“.

Olemas on tänapäevases mõistes rubriigid ning lugejahuvi tekitavad kiirelt loetavad lühiartiklid. Teavet pakutakse Eesti alalt, aga haaret on jagada infot ka välismaalt. Ei ole midagi uut päikese all, tahaks taas kord hüüda ajahambast kollakaks tõmbunud lehenumbreid ettevaatlikult lehitsedes.

Nii nagu kirjutab kirikuloolane Priit Rohtmets (loe EK järjelugu) Eesti Kiriku sajandilugu uurides, läks kirikuleht uute tuultega kaasa. Silmapaistvamaks selle väite näiteks on pildimaterjali kasutamine. Kirikuleht kasutas sageli pilti kodumaistest kiriklikest sündmustest ja kiriku vaimulikkonnast. Võib rõõmuga märkida, et mõnigi foto kirikulehe sõjaeelsest pildipangast on tänini ringluses ning peaks andmekaitseseadust silmas pidades sisaldama kirikulehe allikaviidet.

Nagu sada aastat tagasi, on ka täna Eesti Kirikut koostades suuremaks väljakutseks, millised teemad lehte tuua ja kust materjali saada. Ka täna on „kullafondi“ arvatud kirikulehe kaastöölised. Ajutiselt (nii toimetus tõesti loodab) oleme sunnitud majanduslikel põhjustel loobuma kaastööde honoreerimisest, aga saame pakkuda võimalust heade lugude auväärse auditooriumini viimiseks.

Muidugi on jätkuvalt aktuaalne küsimus, kuidas optimeerida väljaandmisega seotud kulusid. Muide, taas viidates dr Rohtmetsa ajalooülevaatele võib nentida ajast aega korduvat – lehetegemiseks on raha alati nappimas. Aga alati on – nii siis kui täna – materiaalsest poolest olulisem sisu küsimus. Kui siht on paigas, siis tuleb ka vagu ja on, kuhu taevalindudele varju pakkuva puu seeme külvata.

Liina Raudvassar