Juudas Iskariot – kas äraandja või jumaliku plaani osa?

Suure nädala narratiivis on oluline koht Jeesuse jüngril, kes oma Õpetaja oli valmis ära andma hõbeseeklite eest. Mis motiveeris Juudas Iskarioti selleks sammuks ja milliseks kujunes tema elukäik pärast Jeesuse ristisurma, selles ei ole piibliteadlastel ühist seisukohta. 

Eesti Kirikule antud intervjuus tunnistab usuteaduse instituudi dekaan dr Randar Tasmuth, et ka 2006. aastal avastatud koptikeelne nn Juuda evangeelium ei luba küsimusele Juuda kohta valgust heita. Tema sõnul peame leppima, et meie teadmised ajaloolise Juuda isiku kohta on napid.

Kas see, mida Juudas tegi, oli reetmine või võib tema teos Jeesuse asukoha võimudele teadaandmises näha hoopis jumaliku plaani elluviimise osa?

Randar Tasmuth: Vanima pärimuse kohaselt Markuse järgi läks Juudas ise omal algatusel ülempreestrite juurde, et Jeesust reeta. See näis tulevat ülempreestreile üllatusena, nad rõõmustasid ja saame teada, et alles seepeale lubasid nad Juudale raha anda (Mk 14:10–11). 

Just selles napis sõnastuses peitub Markuse teadaande ajalooliselt tõepärane   mälestus neist sündmustest. Siin näeme omaalgatusliku reetmise motiivi, ilma et esitataks põhjendust. 

Ajaliselt hilisemates jutustustes kerkib esile teine aspekt, nimelt raha teenimise lootus, nagu esitab Mt 26:14–16 koos kuulsa kolmekümne hõberaha nimetamisega. Majandusliku kaalutluse ja koguni Juuda ebaausa loomuse esitab Jh 12:6, kus teatatakse, et Juudas oli varas ning seega saab oletada ahnuse ja teenimise tausta. 

Kolmanda aspektina nimetavad Luukas ja Johannes välist tegurit – Juudasse läks saatan teda tagant tõukama (Lk 22:3jj ning Jh 13:2,27). 

Pärimuse varasema kihi järgi tuli reetmise algatus Juudalt ja ta tegutses teadlikult, ta tegi valiku. Liiatigi oli sellega seotud ka rahaline huvi. Hilisema vaate kohaselt nähti tegevuses ka saatanat, kuid seda ei saa tõlgendada jumaliku plaanina.      

Kui teoloogid on üldiselt seda meelt, et me teame Uues Testamendis tegutsevast reetur-jüngrist vähe, siis milles ollakse ülepea veendunud? Näiteks, kas Juudas oli ikka üldse olemas? Kuidas temast sai Jeesuse järgija?

Kolm evangeeliumi esitavad Jeesust jüngrite kutsujana. Juba Markuse loendis oli Juudas viimasel kohal (3:19). Kui lähtuda sellest, et Iskariot on tuletis sõnadest iš kerijot ehk Kerioti mees, mees Kerioti külast, siis oli Juudas ainus Jeesuse poolt kutsutud mittegalilealane. 

Alles siin tekib raske küsimus – Jeesus oli jüngri kutsuja, samas esitavad evangeeliumid Jeesust teadjana nii enda reetmisest kui ka sellest, kes seda teeb. Vahel on arvatud, et Juudas pettus Jeesuse messialikkuses. Võib-olla. Oletust nõrgendavad küsimused, miks pidi see reetmiseni viima ja miks pidi siis üksnes Juudas sellisel kombel pettuma, oli ju jüngrite hulk palju suurem.

Ajaloolise Juuda kujuga on seotud ka kaks teineteisest erinevalt kujutatud surma saamist (Mt 27:3–10 ja Ap 1:16–22). Need teineteisest erinevad jutustused mitte üksnes ei tõenda Juuda ajaloolisust, vaid tõlgendavad teda kui teadlikku, ülekohut teinud ja ka kahetsemisvõimelist isikut. Tekstidesse talletatud, osaliselt vastuolulised aruanded temast on jäetud silumata ja kooskõlastamata ning tunnistavad sellest, et tema isik oli probleemiks juba varajastel aegadel.

Ettekujutus Juudast kui äraandjast on väga jõuliselt juurdunud kristlikus maailmas. Kas äärmuslikult negatiivne suhtumine on olnud läbi kristliku ajaloo või on see millalgi millestki alguse saanud?

Kuvand Juudast kui äraandjast toetub kanoonilistele evangeeliumidele endile. Samas ei ole põhjust näha nendes jutustustes antisemitismi meie tänases arusaamas sellest sõnast. Antisemitismi, mis seonduks Juuda isikuga. Antisemitistlik tõlgendussuund sai hakata sündima hiljem. 

Teise sajandi teisel poolel hakkas hääbuma juudakristlus, nn paganakristlus hakkas seetõttu alates 3. sajandist end tundma kristluse kandjana ning kui kristlaste tagakiusamised ükskord lõppesid, oli ajalooline ja sotsiaalne eeldus olemas, et võis hakata tekkima juutide süüdistamine Jeesuse äraandmises ja surma saatmises. 

Juudast nähti äraandjana niikuinii, sest tekstidest saab see ilmseks, aga tema seostamist juutlusega soodustas nimede kokkulangemine. Üks kahest Juuda-nimelisest jüngrist oli Iskariot ning Juuda nimi samastus Juuda suguharuga ja seetõttu keeleliselt ka juutidega. 

Ometi, 2006. aastal sensatsiooniks kujunenud leid, kui päevavalgele tuli nn Juuda evangeelium, tõi fookusesse teksti, kus läbi Juuda ja Jeesuse dialoogi ilmneb, justkui olnuks Juudal teistest jüngritest olulisemgi koht Jeesuse õndsusloos. Kuidas kommenteerida nn Juuda evangeeliumi?

Teadmiste vähesus ajaloolise Juuda isikust, tegevusest ja motiividest on tõend, et kanoonilistes evangeeliumides ei tehtud kirja pannes liiga palju selgitavaid lisaoletusi. Märgatavaim oli saatana minek Juuda sisse. 

Seevastu hilisematel aegadel on apokrüüfsete evangeeliumide koostajad püüdnud täita teadmiste ja tõlgenduste lünki, otsida omapoolseid vastuseid küsimustele, mida on teised esitanud ja mis on nende hilisemate tekstide koostajaid endid vaevanud. 

Üks niisugune näide on Juuda evangeelium. Juuda evangeelium ei esita ajaloolisi lõike konkreetsetest sündmustest, vaid selle asemel otsib spekulatiivsel viisil uut seletusvarianti Juuda isikuga seotud lahtistele küsimustele. Koptikeelsena säilinud Juuda evangeeliumi tekstis on palju puuduvaid kohti, mis juba iseenesest teevad ettevaatlikuks seletuste otsimisel.

Ajaloolisest küljest vaadatuna on tekstil, mis on ilmselt saanud kirjaliku kuju teise sajandi teisel poolel, vähe seost ajalooliste tõsiasjadega.

Gnostilise kirjanduse hulka paigutatav evangeelium esitab Jeesuse ja Juuda dialooge. Juuda esitamine teistest jüngritest taibukamana ja Jeesuse mõistmisele avatumana on samas ka näide Peetruse isiku tahapoole jätmise ajendist. Ent näiteks samuti apokrüüfne Peetruse evangeelium tõstab taas esile Peetruse erilisust. Kanoonilistest evangeeliumidest tõstab Johannese tekst esile näiteks Toomast ning hilisemas apokrüüfses kirjanduses on ka Toomast saanud väljapaistev kuju. 

Liina Raudvassar