Ka koroonaviirusest oli olümpiaadil juttu

6.–7. märtsil toimunud usundiõpetuse olümpiaadil keskenduti palverännu teemale ning selgitati välja Eesti koolinoortest parimad usunditundjad.

Tegemist oli olümpiaadi teise vooruga. See tähendab, et Tartusse Eesti eri paigust (Tartust, Tallinnast, Võrust, Haapsalust, Parksepast, Pärnust) kogunenud koolinoored olid juba usunditundmises parimad, kelle Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõududest koosnev žürii (koosseisus Olga Schihalejev, Anne Kull, Meelis Friedenthal, Ain Riistan, Atko-Sulhan Remmel ja Roland Karo) oli välja valinud eelnevalt võistlustööna kirjutatud essee taseme põhjal. 

Oma tervituse ütles siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au, kes kiitis õpilasi tublisti kirjutatud esseede eest. 

Lõppvooru neljast ülesandest said õpilased esmalt tutvustada oma esseed. Neil oli olnud valida nelja teema vahel: kas väidelda pühadusest religioonis ja väljaspool seda, mõtiskleda mõistlikkuse ja mõttetuse teemal religioonis, arutleda võimalike maailmalõpu teooriate üle või uurida ekraanimaailma seoseid religiooniga. 

Toodi sisse uuendusi

Žürii hindas mõtte selgust, esituse veenvust ja teema valdamist. Võistlejaid provotseeriti mõtteid väljendama ning tore oli jälgida, kuidas pärast pisukest ebalust noored originaalsete leidudega julgelt välja tulid. Pühaduse olemusest kõneldes tõstatus näiteks küsimus, kas päevakajalise koroonaviiruse võiks ka püha kategooriasse arvata, kuna sellega on seotud mitmeid tabusid ning haiguse leviku tõkestamiseks sätestatud karantiinis võiks näha pühale omast puutumatuse nõuet. 

Maailmalõpu küsimust vaagides märgiti aga, et kui üldiselt vaadeldakse inimtegevuse võimalikku lõppemist planeedil Maa katastroofina, siis mitmed usulised liikumised käsitlevad seda vääramatu võimalusena, pakkudes nn omadele välja konkreetsed meetmed lõpuaja sündmuste üleelamiseks.

Lisaks aastatega traditsiooniks saanud päevakorrapunktidele värskendasid korraldajad sündmuse formaati mitme uuendusega. Nõnda tuli lisaks maailma usundite tundmise testile noortel oma fantaasia, loovus, aga ka akadeemilised teadmised proovile panna etnodraama elemendi loomisel ja esitlemisel.

Võitja Tartust

Poole tunniga pidid paarideks jaotatud finalistid lavastama kuni viieminutilise sketši, milles tuli portreteerida loosiga tõmmatud tegelaskuju. „Lavalaudadel“ said kokku näiteks budist ja maausuline, kristlane ja ateist jt.

Teisel võistluspäeval külastati alates keskajast tuntud palverännusihtpunkti Vana-Vastseliinat, kus lisaks piiskopilinnuse varemetele tutvuti kohapealse muuseumiga. Viimase päeva katsumuseks oli nn välkkõne koostamine, esitamine ja selle põhjal küsimustele vastamine. 

Mis eristab palverännakut matkast; miks peaks usulist kogemust võtma tõsiselt; miks tohib lüüa palli, aga usulisi argumente arvestades mitte kassi; kui koolis ei sobi läbi viia usulisi praktikaid, siis kas meditatsioon on usuline praktika. Neil ja teistel teemadel tuli koostada vaimukas, aga samas ka argumenteeritud lühikõne.

Esimese koha vääriliseks Shinnati Tartu Treffneri gümnaasiumi abiturient Liisa Komissarov ja ka teise koha omanikuks sai treffnerist, viimases klassis õppiv Hanna Simona Allas, kolmandaks tuli Tallinna 32. keskkooli 11. klassis õppiv Madli Kaljo. Žürii esimees Olga Schi­halejev märkis, et tänavu juba 11. korda toimuva usundiõpetuse olümpiaadi tase oli kõrge. 

Hinnates aineõpetaja osa õpilaste jõudmisel konkursile kõrgeks, märkis ta, et igal aastal, ka tänavu, jõuab finaali ka neid, kes on iseõppijad. „Neil jääb ehk vajaka struktuurse õppimise tulemusel loodud teadmiste süsteemist, aga seda korvab märkimisväärne entusiasm ning huvi kitsamalt mõne religioosse nähtuse vastu,“ selgitas Schihalejev.

Liina Raudvassar