Ka orelid rändavad, otsides oma kohta

Kirikuorel ehitatakse ideaalolukorras konkreetsesse ruumi, arvestades selle suurust, kuju ja akustikat – nii saab üldjuhul kõige parema lõpptulemuse.

Piltlikult öeldes on see nagu rätsepa õmmeldud rõivastega, mis tehakse kandjale, arvestades tema kehaehitust. Me kõik teame, et alati ei ole võimalik hankida kohe uut ja spetsiaalset rõivast ning tegeleda tuleb kohandamisega. Sama lugu on läbi aegade olnud ka orelitega. Eriti vanemal ajal ei visatud kunagi ära asju, mida oli veel võimalik edasi kasutada või parandada. 

Näiteks Mandri-Eesti vanim orel Käsmu kirikus on algselt ehitatud Tallinna Rootsi-Mihkli kirikule 1814. aastal, milles vist kohe alguses kasutati kõrval asuva Niguliste vana oreli osi, mis olid juba siis ligi 200 aastat vanad. Seejärel 1849. aastal müüdi see orel Kadrina kirikule ja sealt omakorda 1895. aastal Käsmu kirikule. Pilli on iga kord vastavalt ruumile veidike ümber ehitatud ja muudetud sobivaks, kusjuures võime kindlad olla, et igas asukohas on see pill kogudust rõõmustanud ja oma helidega jumalateenistust kaunistanud.

Orelid rändasid

Samamoodi on varasemate orelite osad leidnud kasutust Tallinna toomkiriku orelis, kus vanimad viled on aastast 1783, need on aga ka algselt olnud ehitatud toomkiriku orelile. 

Orelite rändamine vanal ajal oli täiesti tavaline, sest jõukam kogudus võis lubada endale moodsamat ja tihti ka suuremat orelit ning vana orel müüdi maha ja leidis endale enamasti uue asukoha. See rändlus katkes okupatsiooniajal, aga taastus juba 1990. aastal, kui Haapsalu toomkirik sai taasavamise päevaks Soomest kasutatud oreli. 

See oli üsna väike pill, mis kümmekonna aasta pärast anti edasi Tallinna Muusikamajale. Asemele tõin Rootsist Haninge sõpruskoguduse kiriku vana oreli, mis oli võimsam ning mida Saksamaa meistri Gerhard Schmidiga kujundasime ümber ja tegime suuremaks. See orel täidab võimsa katedraali oma helidega tänini, olles sealjuures Eesti ainus kirikuorel, kus on võimsa kõlaga horisontaaltrompet. 

Lisan juurde, et Haapsalu toomkirikul ei ole vist kunagi olnud spetsiaalselt temale ehitatud orelit, sest enne sõda oli kasutusel pill, mis oli pärast kiriku taastamist toodud Venemaalt Tsarskoje Selost. Kõik need pillid on olnud õppinud meistrite valmistatud ja leidnud kirikus aktiivset kasutust nii kogudusetöös kui ka kontserttegevuses.

Orel jõuab oma koju

Üheksakümnendatest alates on saabunud Eestisse päris palju teise ringi oreleid, näiteks Viljandi Jaani, Tallinna Rootsi-Mihkli ja Peeteli, Rannamõisa, Nõmme Lunastaja, Rooslepa, Kambja, Tartu Jaani, Mustvee, Jõhvi, Pühalepa ja veel mitmele kirikule.

Vaieldamatult on parim teise ringi orel Nõmme Lunastaja kirikus, mille tõin Saksamaalt Gronaust, sealsest lammutamisele läinud Lunastaja kirikust (Erlöserkirche). Tegemist oli üsna uue ja väga korralikult ehitatud Hollandi pilliga, mida Nõmme kogudus lasi veel ka mõne registriga täiendada. Orel vastab oma suuruselt praegusele asukohale paremini, kui oli tema eelmises asukohas Saksamaal. Võib kindlalt väita, et see pill ei ole kunagi varem sama hästi kõlanud kui nüüd Nõmme Lunastaja kirikus.

Eestis oleme õnnelikus olukorras, sest teise ringi orelid ei ole praktiliselt kuskil tõrjunud kõrvale kiriku oma orelit. Isegi Pühalepa kirikus, kus ajalooline orel on rüüstatud, püsib ta ometi oma kohal edasi ja ootab restaureerimist. Teise ringi orel paigaldati võidukaare alla. Kahjuks mul ei ole olnud võimalust seda pilli kuulamas käia ja nii ei saa ma jagada muljeid kõlapildist. 

Tartu Jaani kirikule on taastamise järel tahetud valmistada päris oma orel, aga aeg selleks ei ole olnud veel küps ja nii rahuldati Jaani koguduse orelimuusikajanu kümmekonna aasta eest kasutatud oreli paigaldamisega. Suure kiriku peaoreliks jääb see pill muidugi liiga väikseks, koguduse esmasteks vajadusteks on aga suureks abiks ning tuleb selle projekti korraldajaid üksnes kiita, et eelistati vileorelit digipillile, mis olnuks täiesti isikupäratu lahendus.

Väga õnnestunud teise ringi orel on ka Rannamõisa kirikus, kus varem orelit ei olnudki. See Rootsis ligi 80 aastat tagasi ehitatud pill sobib oma kõlalt meie harjumuspärase orelimaitsega ning on organistile paari aasta taguse ümberehituse järel kindlasti veelgi kindlamaks partneriks.

Orelite poolest veel rikkam

Nii võime tõesti rõõmsalt tunnistada, et Eesti on viimase kolmekümne aasta jooksul saanud orelite poolest veelgi rikkamaks ja õnneks on kohapeal veel meistreid, kes väga hästi oskavad oreleid korras hoida. See vajadus on teise ringi orelite juureski aktuaalne, sest eriti poole sajandi eest valmistatud pillides kasutatud moodsad kummist materjalid hakkavad nüüd algaineks tagasi moonduma ja tuleb asendada traditsioonilise naha ja vildiga.

Soliidsed vileorelid on meie kirikute hindamatuks aardeks ning viimastel kümnenditel lisandunud teise ringi orelid ainult rikastavad seda kooslust.

Toomas Mäeväli,  

orelimeister

Traktuur

Oreleid eristatakse mängumehhanismi ehk traktuuri järgi: mehaanilise, pneumaatilise või elektrilise traktuuriga orelid.

Mehaanilisel orelil kantakse klahvivajutus vile ventiilile üle puidust ja metallist vinklite ja varraste abil.

Pneumaatilisel orelil kantakse klahvivajutus vile ventiilile üle väikeste nahast lõõtsakeste ja õhutorude abil. Olenevalt traktuuri pikkusest võib tekkida märgatav heli viibimine klahvivajutusest kuni kõla tekkeni, mis on tunnetatav mängijale, mitte kuulajale.

Elektrilise traktuuriga orelil kantakse klahvivajutus vile ventiilile üle elektriimpulssidega, mis antakse edasi kaablite ja magnetitega.

Manuaal 

on kätega mängitav klaviatuur.

Oreli pedaal 

on samuti klaviatuur, seda mängitakse jalgadega. Eesti kirikutes asuvatel orelitel on üks kuni kaks, suuremates kirikutes ka kolm manuaali. Neid loendatakse alt üles: esimene, teine, kolmas manuaal. Meie orelite manuaalide ulatus on enamasti 4–5 oktaavi – alates suure oktaavi do-noodist (C) ja lõpetades kolmanda kuni neljanda oktaavi do-noodiga (c3-c4); pedaali klaviatuuride ulatus on 2–2,5 oktaavi: alates C-st ja lõpetades c1–f1-ga.