Ka väike inimene on oluline

Aastase vahega möödub ümmargune arv aastaid kahe inimühiskonna toimimise jaoks olulise dokumendi vastuvõtmisest: mullu 10. detsembril täitus 60 aastat ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonil ning tänavu 20. novembril saab 20aastaseks ÜRO lapse õiguste konventsioon. Küllap on nii 60 kui ka 20 aastat igavikulises tähenduses pelgalt viiv. Ent väärtused ja ideed, mis nendes dokumentides kajastuvad, on palju vanemad, paljus sarnased Piiblile tuginevate kristlike väärtustega – elu pühaduse, inimese ainulaadsuse ja väärtuslikkuse rõhutamisega.
Inimõiguste ülddeklaratsioonis kirjutatakse: «Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim. Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele. Igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele.»
Laste õigustest räägitakse meile üsna üheselt juba Matteuse evangeeliumis, kus Jeesus ütleb: «Laske lapsed olla ja ärge keelake neid minu juurde tulemast!» Sellega hakkas Jeesus vastu oma kaasaegsete tõekspidamistele, mille kohaselt lapsed pidid olema eemal täiskasvanute elust. Nii näitas Ta, et ei väärtusta inimesi soo ega vanuse põhjal, vaid kõik Jumala näo järgi loodud inimesed on võrdselt olulised.
Alles 20. sajandi jooksul kasvas arusaam laste vajadustest ning sellest, et lapsepõlvel on omaette väärtus. Mõisteti, et laste ning vanemate vajadused ei pruugi alati ühilduda, ja tunnustati asjaolu, et lapsed ei ole mitte väikesed täiskasvanud, vaid iseseisvate huvide ja vajadustega inimesed.
1989. aastal vastu võetud lapse õiguste konventsioon lähtub oma põhimõtetes üldistest inimõigustest, ent tõstab esile lapse, kes vajab oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt, seda nii enne kui ka pärast sündi.
Olulisena rõhutatakse lapse mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse austamist. Kõiki lapsi nähakse võrdväärsetena ning neil on õigus võrdsele kohtlemisele. Lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada lapse huvid. Igal lapsel on sünnipärane õigus elada, ellu jääda ning võimalikult maksimaalselt areneda. Lastel on õigus väljendada oma vaateid neid puudutavates küsimustes ning õigus oma arvamuse ärakuulamisele.
See on vaid minu lühike ja subjektiivne kokkuvõte tõsisest ja mõtlemapanevast dokumendist, mille sisu pealiskaudsel lugemisel võib näida lihtne ja ehk ka enesestmõistetav, ent mille tegelikkuseks elamine ei ole seda sugugi mitte.
Kas ja kui palju räägime inimõigustest, sealhulgas laste õigustest kirikus? Kas lapsed ja noored on koguduse elus tähtsad ja vajalikud siin ja praegu, koos oma eakohaste vajaduste ja tõekspidamistega, või pelgalt kui tulevased täiskasvanud, nii-öelda teel «õigeteks» koguduseliikmeteks?
Jaanuaris toimus Tamperes Soome luterliku kiriku noorsootöö tegijate aastakonverents, mille üks läbivatest teemadest oli laste õigused. Ühe ettekande ajal küsiti kohalviibijate käest, kuivõrd nad on tuttavad lapse õiguste konventsiooniga. Neid, kes hindasid oma teadmisi heaks, oli minimaalselt, valdav osa pidas oma teadmisi väheseks.
Teine spontaanne küsimus, mis publikule esitati, oli: kui palju saavad lapsed koguduses kaasa rääkida neid puudutavates küsimustes? Vastus oli üsna üksmeelne: laste otsustusõigused on väikesed, et mitte öelda olematud. Arvan,  kui samasugused küsimused esitada meie kiriku vaimulikele ja töötegijatele, saaksime samasugused vastused. See ei ole üllatav, sest ajal, mil sündis lapse õiguste konventsioon, olid meie kogudused veel üsna pastorikesksed ning laste- ja noortetöö tegi esimesi avalikke samme. On märkimisväärne, et tänavu täitub ka 20 aastat esimestest sõjajärgsetest kiriku noortepäevadest, üritusest, mis on olnud ja jäänud meie kiriku suurimaks ja oodatuimaks sündmuseks noortele.
Aastapäevadel on kombeks meenutada olnut ja teha tulevikuplaane nii koguduste kui ka üldkiriku tasandil. Praegu on koguduste juhtorganite valimised, loodan väga, et valitute hulgas on ka neid, kes tunnevad kutsumust edendada laste- ja noorsootööd.
EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendus plaanib sel aastal veelgi enam panustada koostöösse praostkondade ja kogudustega. Koostööd ei saa teha üksi, seepärast loodan südamest, et leiame lahket vastuvõttu ning kohtame ideid, mida üheskoos laste ja noortega ellu viia, muutudes seeläbi sidusamaks nii organisatsioonilises kui ka igavikulises mõttes.
Mõelgem üheskoos, kuidas paremini korraldada kiriku laste- ja noortetööd nii, et iga suur ja väike oleks kuuldud ja nähtud, mõistaks ja kogeks oma väärtuslikkust Jumala looduna, et igaüks leiaks oma huvide ja võimete kohaseid üles­andeid ning elaks oma elu ühenduses Kristusega. Jumala armastust ja rõõmu selles teenimises meile kõigile!

Kerstin Kask,
EELK LNÜ juhatuse esimees