Kahe aastaga kuus akent ja tegijatele tunnustus
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Uudised / Number: 16. detsember 2020 Nr 50 /
Tallinna Jaani kogudus tähistas 3. advendipühapäeval kiriku 153. aastapäeva.
Ka sel aastal anti kiriku aastapäeva jumalateenistuse lõpus viiele tublile üle koguduse tänuristid ja kotkamärgid. Neli tänatavat on seotud kas Jaani kiriku uute vitraažidega või torni kellamänguga või mõlemaga.
Piiblis öeldakse, et pühakoda tuleb rajada kindlale kaljule, ent ka jämedatele tammepalkidele ehitatud, evangelist Johannesele pühitsetud kirik on ajale vastu pidanud. Seda tänu Jumala armule ja inimeste kindlameelsusele, sest vähemalt kaks korda on tahetud seda väljapoole linnamüüri ehitatud jumalakoda lammutada. Viimased aastad on aga näidanud, et hoone, kus jagatakse inimestele usu- ja vaimujõudu, on muutunud kaunimaks kui eales varem.
Valgus on Jumalast
„Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas,“ kirjutas Johannes (1:9). Sellest valgusest, mida nüüd näeb Tallinna all-linna 153aastasest kirikust, oskab kõige paremini rääkida kunstnik Dolores Hoffmann. Peaaegu neli aastat tagasi, kui temaga intervjuud tegin, ütles ta, et vitraažis on tuhandeid detaile ja inimesed peavad saama seda vaadates õige sõnumi. Ja veel ütles ta, et valgus on Jumalast.
Oma töid oskab kunstnik ise kõige paremini tutvustada, aga mina mõtlen, kuidas Jumal iseennast peegeldab. Rõhutades ühe värviga oma jumalikkust ja kõikvõimsust, teisega inimlikkust ja haavatavust. Aga kunstniku kohta on kirjutatud: „Kindlasti tunneb ta tänu oma loomingule pühakirja paremini kui paljud vaimulikud.“
Dolores Hoffmann oli üks neist, kes umbes kaks aastat tagasi osales koguduse väljakuulutatud vitraaživõistlusel ja kuulutati võitjaks. Nüüd on kuus vitraaži valmis ja pühapäeval, kui tähistati kiriku aastapäeva, eemaldati kate ka viimaselt ja mõni nädal osaliselt varjus olnud aknalt. Õpetaja Jaan Tammsalu andis kirikuliste sooja pilgu all koguduse hõbedast tänuristi ja kotkamärgi üle vitraažikunstnikule.
Tunnistades Valgust
Jeesus ütleb: „Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest, sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud“ (Jh 17:7,8a).
Et teha misjonitööd, ei pea kuskile kaugele sõitma. Peab lihtsalt uskuma ja annetama, nii nagu paljud on annetanud Tallinna Jaani kiriku remondi ja vitraažakende valmimise heaks. Õpetaja Jaan Tammsalu ütleb: „Ma ei uskunud, et Jaani kirik võiks saada kahe aastaga kuus suurt vitraažakent. Aga raha tuli uksest ja aknast, kui ilusaid asju ette võtsime.“ Selle ilusa asja all mõtleb ta lisaks uutele vitraažidele ja vanade akende restaureerimisele veel torni kapitaalsele restaureerimisele, orelitiibade maalidele, torni seismajäänud ajanäitaja kordategemisele ja selle palge restaureerimisele ning Anu Raua valmistatud „Issaristikese“ vaibale.
Kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas, jutlustas jumalateenistusel emeriitõpetaja dr Toomas Paul. Orelil saatis jumalateenistust Maris Oidekivi ning laulsid koguduse koorid. Iga pühapäev koos jumalasõnaga on pidupäev, ent seekordne kiriku aastapäev jääb kindlasti erilisena koguduse ajalukku.
Koguduse tänumärgid said ka kahe vitraaži annetaja Toomas Suurvärav, oma kogudusele vitraaži, kellamängu kella ja Anu Raua vaiba annetanud ja kellamängule annetajaid otsinud koguduse juhatuse liige Jaanus Põder ning juhatuse liige Peeter Raudsepp, kes ka tegi kord suurt tööd, et kellamängu projekt saaks ellu viidud. Ustava teenimise eest pälvis tänumärgi koguduse raamatupidaja ja koorilaulja Merike Maarand.
Sel aastal kannab Eesti Televisioon 24. detsembri jõulujumalateenistuse üle Tallinna Jaani kirikust, nii saab iga televaataja uuenenud kirikut telepildis näha. Teenistuse algus on kell 16, juhtnöörid kirikusse pääsemiseks leiab koguduse kodulehelt.
Koguduse õpetaja lisab, et Tallinna Jaani kirikus on viimastel aastatel nii palju imesid sündinud, et see paneb lakkamatult tänama. Ta meenutab, et kord oli üks koguduseliige ja ustav abiline rääkinud, et tema noor sugulane olla küsinud, mis ta seal kirikus kogu aeg palumas käib. Õpetaja vastanud, et ei käi kirikus enam ammu palumas, vaid tänamas. „Usun, et nii käivad paljud, sest selleks on kuhjaga põhjust,“ ütleb ta.
Rita Puidet