Kevadekuulutajateks või kahepaikseteks
võiks kutsuda neid eestlasi, kes suveks isade maale tulevad, ent külmema
aastapoole mõnel soojemal maal veedavad.

Tiia ja Karl Mikkelsaar oma Haanja kodus, taamal Baltikumi kõrgeim tipp, Suur-Munamägi, kuhu iga päev heisatakse sinimustvalge trikoloor, vaba Eesti tähtsaim sümbol.

Tiia ja Karl Mikkelsaar kuuluvad keeruliste
aegade põlvkonda. Helge lapsepõlv Kodu-Eestis, pagemine punaterrori eest
vabasse maailma, põgenikelaagrid Saksamaal, laevaga üle Suure Lombi Ameerika
mandrile, väärika hariduse ning elukutse omandamine, kodu loomine võõrsil,
pagulaseestlase fenomen – need on võtmeteemad, mis avavad sarnaselt tuhandetele
saatusekaaslastele ukse ka Tiia ja Karli juurde.

Ent tol kaunil kevadõhtul, mil sirelid
Haanjamaal olid pakatamas, kägu kukkumas ning ööbik sulnilt laksutamas, võtsime
pererahvaga kõnelda eestlase kahe kodu ja kodumaa teemal.

On maid maailmas tuhandeid – üksainus Eesti

«See tundus loomulik, et Eestisse tuleb
selline koht rajada, kus tunneksime ennast koduselt, kuhu oleks võimalik alati
tulla ja kus olla,» kinnitab Karl Mikkelsaar; kaasa Tiia on nobe lisama: «Kõigest
olnust hoolimata – Eesti on ju meie kodumaa.»

Kõik on siin kodune, iseloomustavad nad kui
ühest suust Eesti elu ja olu. Karlil, kes on sündinud 1930. aastal, on elavaid
mälestusi ka sõjaeelsest Eestist, aga abikaasa Tiia lahkus kodumaalt
pooleteiseaastasena ja tema mõistagi toda aega ei mäleta. Võib-olla on see juba
emapiimaga saadud – teadmine ja tundmine, et juured on ses mullakamaras ja kui
ka kõik maailma maad teretulemast ütlevad, toovad sammud ikka isade maale.

Turistina Eestis

Maade iseenda jaoks avastamist on
Mikkelsaared läbi kooselu harrastanud, kohe pärast pulmi võeti ette Euroopa
tuur ja näiteks läinud aastal käidi ära Peruus, Hiinas ja Tiibetis. Euroopa
mandril on siiani valgeteks laikudeks Portugal, Norra, Kreeka ja Belgia. Küll
jõuab, on abikaasad optimistlikud.

Turismireisideks saab nimetada ka esimesi
käike Eestisse 1972. aastal ja 1985. aastal, mil, USA pass taskus, külastati
okupeeritud kodumaad. Hinge pitsitas, kui Tallinnast Tartusse sai sõita vaid
loetud ajaks koos giid-saatjaga (loe: nuhiga) ning ka siia jäänud
sugulaste-tuttavatega kohtumine oli komplitseeritud. «Meie giid oli mures, sest
ta polnud ise Tartus käinud, aga teda rahustati: klient tunneb linna,» meenutab
Karl, kes on sündinud Tartu külje all Raadi mõisa mail ja käinud Treffneri
gümnaasiumis. Kodu Haanja küngastel

Eesti taasiseseisvudes otsiti võimalust
korralisemaks kannakinnituseks. Esimene mõte oli Tiia vanemate maja Tallinnas
Nõmmel. Probleemid tekkisid sundüürnikega, kelle üürilepinguid viie aasta kaupa
pikendati. Maja, enne sõda hooldatud avara krundi rüpes, oli aastakümnetega
suhteliselt nukras seisus. «Vene polkovniku pere oli suutnud meie imestuseks
ikka paraja hävitustöö teha,» kommenteerib Karl, kelle hinnangul oleks hoone
nõudnud kapitaalremonti.

Nii otsustatigi linnamaja ära müüa ning
pilgud käänata Lõuna-Eestisse, kus väikese otsimise ning maakuulamise järel
sobiv kandidaat sõelale jäi – väike Haanja talukoht, otse Suure-Munamäe
lähistel.

Looduskauniduse poolest ületamatu,
sõbralikud naabrid ning suvehooajal elav turistide tulv, on see tõelus, milles
Mikkelsaared oma suvekodu neli aastat pidanud.

Munamäe sinimustvalge paistab aknasse

Ajaloolise elumaja alumisel korrusel on
ennistatud kunagise talutare olemus, kuna pööningukorruse väljaehituses on
lähtutud modernsest vabadusest. Printsiibiks näib olevat: et oleks hea olla
pererahval ja tema külalistel.

Mikkelsaarte Haanja kodu kirjeldamisel ei
saa piirduda interjöörile viitamisega, hubaselt kordatehtud elamisele pakub
samaväärse täienduse maastik, milles maja asetseb ning kindlasti iluaed, mille
stiiliks on vana hea eesti taluaed. Kuigi krunt pole mõõtmetelt hiiglaslik, on
sellel tunda kohaliku geograafia omapära: otse maja kõrvalt kõrgub «meie oma
mägi» ning kolme-sammu-kaugusel asuv saun jääb nõgusasse orgu. See reljeefsus
on pererahvale meelepärane, ükski külaline «ei pääse» jalutuskäigust kodumäele,
kust Munamäe torni sinimustvalge paremini kätte paistab.  

Mikkelsaared hindavad Haanja rahu ja
omaette olemist, ent löövad agaralt kaasa kohalikus seltsielus, mille
kvaliteeti nad innukalt kiidavad: «Oo, siin on kontserte ja teatrietendusi,
kunstinäitusi ja orelimuusikatunde, saame sada protsenti oma kultuurivajadused
rahuldatud.» Eravestlusest tuleb välja, et abikaasad on mitut kohalikku projekti
oma kapitaliga toetanud, aga kuna seda on tehtud siiralt andmise rõõmust, siis
soovitakse siin jääda anonüümseks.

Kohalikku pühakotta, Rõuge Maarja kirikusse
jõutakse samuti tihti, nii jumalateenistusele kui ka kirikukontserdile.
Koguduslikku kuuluvusse suhtub pererahvas sama iseendastmõistetavusega kui
hingamisse ning eestlaseks olemisse. 

Ja kui Võrumaa kultuurikalender «lünga»
jätab, sõidetakse Eestis ringi, külastades sugulasi-tuttavaid ja huvipakkuvaid
paiku. Tiia kuulumine korporatsiooni Filiae Patriae ning Karli kuulumine
korporatsiooni Vironia loovad sõpruskondade 
ning ürituste võrgustiku, et jaguks vaid aega kõigest osa võtta. 

Külma eest Kalifornia päikesekulda

Miks te Eestis aastaringselt ei ela? Miks
te Kaliforniast nii pikki sõite ette võtate? Need vastandlikud küsimused on
tüüpilisemad, millega Mikkelsaari usutletakse. «Meil oleks raske Eesti talvega
harjuda, kus kuus tundi on päevavalgust. Ikka tahaks olla seal, kus päev pikk
ja püsivalt soe,» selgitab Karl, viidates Lõuna-Kaliforniale, mis Marokoga
samal laiuskraadil ja kus Mikkelsaarte «teine kodu ja kodumaa» on.

Los Angeleses, kus pere on elanud terve oma
kooselu, on sobilik paik viljelemaks meelisharrastusi. Hollywoodi filmitööstuse
lähistel jõutakse aastas paaril korral kinno, märksa tihemini aga teatritesse
ja kontserdisaali, mille valik avar ning kvaliteet maailma tasemel. Kindla aja
võtavad üritused, mis seotud kohaliku Välis-Eesti kogukonna ning eesti
kogudusega.

Ameerika ja Eesti – need on Mikkelsaarte
kaks vaimustust ning kodu(maad), mis teineteist täiendades annavad kogusummaks
terviku. Abikaasade sõpruskond teab arvestada: Põhjala suveaeg meelitab paari
isade maale, aga lähenev sügis peletab nad tagasi Kalifornia päikesekulda.

Liina Raudvassar