Kaheksa pidupäeva armastuse sidemeis

15.–22. augustini kestis Saare- ja Muhumaal õigeusu festival, et tähistada kümne kirikuhoone sissepühitsemise 150. ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku 100. aastapäeva.

Pereraadio sarjas „Pilk ajalukku“ jutustab Lauri Põld, kuidas õigeusk pärast Põhjasõda Saaremaale jõudis ja jumalateenistusi alguses mõisatele kuuluvates hoonetes peeti, misjärel jõudsid kogudused oma pühakodade püstitamiseni. Praegu on Eestis just Saaremaal õigeusu kogudusi kõige tihedamalt. 17 kirikust on kolm siiski varemeis ning piltlikult võib sama öelda õigeusu tundmise kohta pärast 70 usuvaenulikku aastat. Seega oli festivali üks eesmärk kiriku pärandit ühisel jõul tutvustada.

Mida tehti

Kaheksa päeva kulges iselaadne palverännak 1873. aastal valminud kirikute teekonnal: Muhu-Rinsi, Ööriku, Leisi, Mustjala, Piila, Reomäe, Laimjala ja Tornimäe. Kes sai tulla päevaks, kes nädalaks. Igas kirikus pühitseti kell 10 jumalikku liturgiat koos ristikäiguga ümber pühakoja. Edasi võeti einet ja kuulati Lauri Põllu või Juhan Kilumetsa (Tornimäel) ülevaateid kiriku ajaloost. Palvusi peeti ka Torgu ja Tiirimetsa pühakodade varemeil ning spontaanselt jõuti Jumalaema auks laulma isegi Odalätsi allikale.

Ristikäik Tornimäel. Pühakujudega ümber kirikute kõndides meenutati muu hulgas neid, kes on õigeusu traditsiooni siin edasi kandnud

Esimesel päeval sai lisaks kuulata Eda Maripuu ettekannet „Õigeusk Muhu saarel“ ning Damaskinos Olkinuora mõtteid „Elust õigeusklikuna tänapäeva maailmas“. Loengud jätkusid rännaku poole peal Kuressaares: Priit Rohtmetsa „Mis toimus 150 aastat tagasi“, Tauri Tölpti „Pühakoja püha kuju“, Orest Kormašovi „Saaremaa kirikute ikonostaas“ ja Rauno Pietarineni „Liturgiline eluviis“.

Osalejad tunnistavad

Facebooki lehel „Õigeusu festival“ võib leida palju pilte ning lühidaid, tabavaid meenutusi. Meelis Mereäär: „Piilal peaingel Miikaeli kirikus soe, kaasahaarav, piiskopi kohaloluga, hariv, suure kooriga, haarava harmooniaga, toetav, raviv liturgia, rohke pühitsetud veega ristikäik! Mustjalas hubane väike kirik, kõmisev kõu, sõbralik rahvas, mõnus lõunapaus päevakeskuses, meeldiv matk allikatel. Kuressaare kirikus päris tublilt kujundatud näitus Muhu ja Saaremaa õigeusu kirikutest.“

Jumalikul liturgial Laimjala kiriku altaris on pühitsemiseks ande toomas (vasakult) isad Paulus, Aabraham ja Agaton

Anneli Anna Tamme: „Munkpreester Damaskinos jagas oma kogemust, kui läks kõrgesti koolitatuna Athose mäele. Seal muutusid need kraadid väärtusetuteks. Tuli hoopis omandada bakalaureuse kraad alandlikkuses, magistri kraad kuulekuses ja doktori kraad pühaduses.“ Isa Damaskinos on pärit Soomest, nagu ka Rovaniemist külla tulnud isa Rauno. Muhul on Soomega aga eriline seos: Hellamaal sündis 1878 Herman Aav, kes oli 1925–1960 Soome Õigeusukiriku peapiiskop.

Kontserte toimus eri kirikuis kolm. Meie Pühade Aleksandrite õigeusu koor esitas nauditavalt Eesti kirikulistele juba teada palvelaule koos selgitustega. Soomlaste kvartett laulis bütsantsi stiilis ühehäälseid lugusid Vahemerelt Läänemereni ja Athens Vocal Ensamble Kreekast laskis Tornimäel kõlada kreeka heliloojate mitmehäälsel kirikulaulul. Festivali peakorraldaja Marina Treima sõnul väärib kontserdi nime ka ühispalvelaul „Meie Isa“ ning Valgast isa Rostislav Kozakevitši meisterlik kellamäng pidustuste lõpul Tornimäel.  

Palvelaul läbib ühtlaselt kogu õigeusu jumalateenistusi. Koori koosseis vaheldus igal päeval. Öörikul on lauljate seas (paremal) Marina Treima koos Pühade Aleksandrite õigeusu koori juhi Terje Palliga. 3 x Marko Müürisepp

Kuidas kõik sai võimalikuks

EAÕK ja kohalike kirikute juubelite pidamise vajalikkust sai Marina Treima arutada veel koos abikaasaga, kelle teenida oli alates 2010. aastast kokku seitse kogudust Muhus ja Saaremaal. Pärast preester Toivo Treima ootamatut uinumist mullu suvel aitas leske edasi isa Rostislavi vastus tema küsimusele, mis on õigeusu kirikus kõige olulisem, millega juubelit tähistada. – „Liturgia!“ sai ta vastuseks. Toimivaid kirikuid-juubilare oli kaheksa ehk ülestõusmispäeva arv. Sama palju sai ka rännakupäevi.

Ürituste kava sai peagi kokku, õnnistused andsid nii Pärnu ja Saare piiskop Aleksander kui ka kogu Eesti metropoliit Stefanus. Enamik ettevalmistustööst tehti vabatahtlikkuse alusel, vältimatute kulude katteks saadi toetust Saarte Koostöökogult ja eraisikutelt ning leiti ka sponsoreid. Üksteise järel said paika liturgiatel teenivad vaimulikud. Kokku teenis festivali jooksul kaasa 15 preestrit, piiskop ja metropoliit. Lisaks diakon, lugejad, lauljad ja kirikulised saartelt ja mandrilt ning nende kostitajad ja majutajad kogudustest.

Tänuliku Marina sõnul elas festival Jumala tahtel oma elu ja inimesed tundsid end osana ühiselt loodud suurest ja pühast: „Kogetu oli nii võimas ja ühendav, et lõpuks ei tahetud siit paradiisi õhkkonnast enam tagasi igapäevaellu minna!“

Lõpetuseks postitus Kuressaare koguduse Facebooki-lehelt: „Kirik kutsub meid kõiki tagasi. Kas teenima, liturgial osalema või lihtsalt sisse astuma – eks igaüks teab, missugune kutse tema südamesse tuksuma jäi.“

Piret Riim