Kaks pilti

Olin elanud Kaarma kiriku kõrval pastoraadis juba aasta, kui restaureerimise vanameister, Eestimaa kirikuid väga hästi tundev Villem Raam mulle külla tuli ja mööda kitsast treppi kiriku käärkambri peal asuvasse katusealusesse suursugusesse kambrisse viis. Tema uskus, et kord, kui Poja maa – Jeruusalemm – oli muhameedlaste käes, kasutasid seda kambrit Euroopast emamaale Maarjamaale (Eestisse ja Saaremaale) jõudnud palverändurid.
Sellele viitasid välistrepi ja ukse kohad ning suur paekivist kamin. Kaminasuu ülemine äär oli aga eriline. Väga lai poolkaarjas sille oli tehtud Z-tähe kujulistest kividest. Lai kaar, mille iga kivi hoidis enda kõrval olevaid kive ja nii olid need seal seisnud juba vähemalt kuussada aastat.
Kui keegi oleks ühe nendest Z-kividest välja võtnud, oleks kogu sille ja selle peal olev raske kaminasein alla kukkunud. Iga kivi oli kamina püsimiseks oluline. Nii on ka meie perekonnas, koguduses, riigis. Iga liige on oluline. Igal inimesel on terviku püsimisel oma ainukordne osa.
Teine pilt. Ühes perekonnas oli ühega kolmest lapsest pidevalt probleeme. Kui talle räägiti, et ta teeb oma käitumisega häbi kõigile pereliikmetele, arvas see laps, et tema vead on vaid tema probleem. Et see, mida tema teeb või tegemata jätab, ei puutu teistesse pereliikmetesse. Ükski jutt ei aidanud.
Siis viis isa lapsed paadiga sõitma. Neid oli neli ja selles paadis olid ka nelja aerutaja jaoks kohad. Üks teatas, et tema ei hakka sõudma. Isa pani kaks last aerutama ja võttis kolmanda aerupaari ning hakati sõudma. Äkki teatas kõrvalejäänu, et nende paat tiirutab ühe koha peal ja tal hakkavat juba süda pahaks minema. Isa vastas, et niikaua, kuni tema aere ei võta ja oma osa ei täida, jäävadki nad nii tiirutama.
Kui nad jõudsid sügavasse vette, palus isa kõigil aerutamine lõpetada ja heitis ankru merre. Ta võttis kotist oherdi ja hakkas paadi põhja auku puurima. Probleemne laps märkas seda ja hüüdis: «Isa, mida sa teed, me läheme nii põhja!» Isa vastas, et see, kui tema oma pingi all veidi puurib, ei peaks küll teiste mure olema. Laps hüüdis isale: «Aga vesi uputab meid kõiki!» Ja seda öeldes mõistis ta äkki, et need olid pildid tema hoiakutest ja tegevustest.
Selle aasta vaimulike konverents on peetud. Vähemalt neli asja tegid selle eriliseks. Esiteks konverentsi toimumise paik – Nelijärve. Juhatuseesimeeste konverentsid on seal toimunud aastaid. Nüüd jõudis sinna ka vaimulike konverents. Teine erilisus oli konverentsil osalejate arv. Tundub, et püstitati rekord. Suur oli ka vaimulike arv, keda oli esitatud aasta vaimuliku kandidaadiks. Neid oli üheksa.
Kolmas erilisus oli see, et meie piiskoppide ja peapiiskopi kõrval oli kohal ka Rochesteri piiskop. Neljandaks konverentsi teema. Luterlased kõnelesid luterlusest. Aasta enne luterluse 500. aastapäeva oluline teema.
Nende eriliste asjade keskel märkasin veel midagi erilist: kokkuhoidmise vaimu, üksteisest rõõmu tundmist, soovi olla koos. Kokkutulnud meenutasid mulle neid Z-tähe kujulisi kive Kaarma kiriku palverändurite kamina silluses.
Mõnele meist võib tunduda, et kirikus on vaimulikke, kes oma tegevusega ei lase kiriku laeval õiges suunas liikuda või puurivad oherdiga oma pingi all meie ühise laeva põhja auku. On neid, kes siis ametikaaslasega asjast räägivad. Ikka nii nagu Piibel õpetab: esmalt räägi venna või õega, mitte sadade või tuhandetega vennast või õest.
Teised loodavad, et kui keegi on eksinud, püüavad praostid ja piiskopid eksijat õigele teele juhatada. Kolmandad on kärsitud. Neil pole kas tahtmist või julgust pöörduda selle poole, keda paadipuurijaks või valesse suunda juhtijaks peavad. Nad kirjutavad avalikku inforuumi või sotsiaalmeediasse ja räägivad rahva nimel, et rahvas olevat hämmingus. Ma ei tea, millist rahvast nad nõnda rutakalt ametikaaslast avalikult hukka mõistes esindavad, aga mulle tundub, et nad ei taipa, et selliselt tegutsedes kisuvad nad ise kirikulaeva kiiva ja tekitavad ühise paadi põhja oma pingi alla augu.
Soovin meile kõigile kannatlikku meelt ja tahet saada ja jääda selleks Z-kiviks palverändurite ruumi kaminas, mis juba enam kui kuussada aastat on aidanud ühel ilusal ehitisel püsida. Viimane vaimulike konverents andis selleks palju lootust.

 

 

 

 
Jaan Tammsalu,
Eesti Kiriku kolumnist