Kallase kolmas valitsus ei saa ilma Eesti 200-ta

Viimased reitingud näitavad, et nagu kahel viimaselgi korral – 2015. aastal Taavi Rõivase esimene valitsus (Reformierakond ja SDE) ning 2019. aastal Jüri Ratase esimene valitsus (Keskerakond, Isamaa ja SDE) –, nii ka käimasolevatel riigikogu valimistel praegu võimul olev koalitsioon (Reformierakond, Isamaa, SDE) ei saa valimispäeva järel riigikogus enamushääli kokku ehk kampaaniaaegne valitsus pole pärast 5. märtsi enam võimalik. 

Sel põhjusel ei tasu lasta end eksitada debatisaadetest, kus kandidaadid asetatakse vastakuti nii, et tänane koalitsioon on ühel pool ja valitsus teisel poolel. Ehkki valimisteni jäänud kuue nädala jooksul võib muutuda nii mõndagi – nt neli aastat tagasi langes samal perioodil Keskerakond kõige populaarsemast erakonnast reitingus teiseks –, on uue valitsuse moodustamise osas keskselt kaalul kolm küsimust.

Esiteks, kas on mingigi õhk-õrn võimalus, et järgmises valitsuses võiks olla EKRE? Reformierakond, Eesti 200 ja SDE on erakondade juhtide tasemel andnud mõista, et EKREga nad valitsust ei moodusta. Ehkki reitingud küll kõiguvad, on viimastel kuudel Jüri Ratase valitsuskoalitsioon (Keskerakond, EKRE, Isamaa), mille koosseisust tulevikus võiks saada Martin Helme esimene koalitsioon, jäänud kombinatsioonile Reformierakond – Eesti 200 – SDE alla riigikogu kohtade arvestuses kas 50 vs. 51 või 48 vs. 53. 

Teiseks, kõige tõenäolisem koalitsioon on seetõttu Reformierakond – Eesti 200 – SDE. Samas konkureerib Eesti 200 kõige otsesemalt just Reformierakonna enesemääratluse ja valijaga. Eesti 200 valimisprogrammis on sõnu ja lubadusi kõige rohkem, ent „refrääniks“ on nüüdisaegsem ja kompetentsem juhtimine, tõhusam valitsus, õhem bürokraatia ja personaalne riik. Nagu Reformierakond, ent uuel tasemel, pikemalt ja kiiremalt, kuni „kõige paremini maailmas“. 

Kolmandaks, tähtede seis on selline, et kui uues valitsuses pole EKREt, siis ei ole valitsus ilma Reformierakonnata võimalik. Hetke reitingute järgi peaks Reformierakonnal olema võimalik valida kahe kolme-

erakonnalise koalitsiooni (koos Eesti 200 ja SDEga või Eesti 200 ja Isamaaga) vahel. Sellises koalitsioonimängus saab omakorda kaalukeeleks Eesti 200, kelleta Reformierakond ei saa valitsust moodustatud tingimusel, et valitsust EKREga ei moodustata. Järelikult ilma Eesti 200ta Reformierakond ei saa.

Erakonnad räägivad palju haridusest ning teevad enampakkumisi õpetajatele ja õppejõududele (mõni pakub professoritele nt neljakordset keskmist), ent kirikuõpetajate palgast ja selle sidumisest keskmisega ei räägita. Keskerakond küll pühendab eraldi sektsiooni teemale „Kirikud ja kogudused“ ning näpuga järge ajades ei ole kahtlust, et see erakond on võtnud tegevuskavva enim Eesti Kirikute Nõukogu poolt 22.11.2022 esitatud ettepanekutest erakondadele. Ka EKRE lubab taastada kaitseväes kaplaniteenistuse, ent Keskerakond lisaks tunnustab kirikuid, lubab koostada kõikidest kirikutest 3D-mudelid jpm.

Millest saab valimiste „keskne teema“? Ehkki Reformierakond, Eesti 200 ja SDE mainivad moel või teisel abieluvõrdsuse seadustamist või kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist, sadade esitatud ettepanekute hulgast nad vaevalt et ise sooviksid abieluvõrdsuse teemalist debatti võimendada (sotsid ehk välja arvatud). Ei soovi seda näiteks ka Keskerakond, kel on küll palju ettepanekuid „laste ja perede“ temaatikas, ent konkreetselt abieluvõrdsusteemat ei mainita.

Jaanuari keskmine temperatuur mõjutab energia-, elektri- ja kommunaalkulude teema kesksust rohkem kui veebruari oma, kuna veebruari arved tulevad kas pärast valimispäeva või ajal, mil pea pooled on eel- ja e-hääletamise vormis omad valikud juba teinud. Suhteliselt soe jaanuar peaks võtma palkade, maksude, hinna- ja elukalliduse teemalt pinget maha, seda enam et erakonnad lubavad „kehtestada“ alampalku ja pensione summades, mis eelmistel valimistel oleks tundunud ulme. 

Valimiste kesksete teemadena on varem mainitud julgeolekut ja toimetulekut, ent neis ei toimu tundlikku debatti „suure pildi“ üle. Nt detsembris 2022 riigikogu poolt heaks kiidetud eestikeelsele õppele üleminek on „suure pildi“ ära otsustanud, kampaanias saab nüüd arutada seatud eesmärkide saavutamise viiside üle. „Suure pildi“ konsensus on ka julgeoleku (riigikaitsekulutuste) ja toimetuleku teemal. Toimetuleku teema on oluline kõigi jaoks, väideldakse selle üle, „kes konkreetselt (nt õpetaja) saab kui palju ja millal“. 

Peaministriks ei saada küll erakonnajuhtide omavahelise toetusreitingu arvestuses, kuid avaliku meediakuvandi arvestuses on peaministrikandidaatide mõõduvõtt tugevalt kaldu Kaja Kallase suunas. Tema tegemiste jälgijas- ja järgijaskond näiteks Instagramis on sama suur kui teiste erakonnajuhtide oma kokku arvestatult. Pärast 5. märtsi peaks tulema tema kolmas valitsus.

 

 

 

 

Alar Kilp,

kolumnist