Kalle Küttis: kirik ei peaks olema ainult vaeste ja haavatute oma

Tänu psühholoogi haridusele ning ka kodusele taustale ei pelga Viljandi maavanem Kalle Küttis oma tundeid sõnades väljendada.

Ehk just seetõttu kogunevad Tarvastu koguduse meesteklubi liikmed meelsasti tema poolt juhendatavatele kokkusaamistele. «Mehed on ratsionaalsed. Neile jääb väheks, kui rääkida, et Püha Vaim tuli peale, neid huvitab eelkõige, mis psühholoogiliselt sel ajal ajus toimub,» toob ta ühe näite.
Sel aastal omistas Viljandi praostkond Teile kirikusõbra tiitli. Milliseid Teie viimase aja teeneid kirik seda aunimetust omistades silmas võis pidada?
See tiitel tuli mulle väikese üllatusena, sest olen end pigem kiriku sees olevaks inimeseks kui kiriku sõbraks pidanud. Tegelikult ei saagi öelda, et ma just viimasel ajal midagi erilist kiriku heaks oleksin teinud. Tõsi, kirikuinimese ja maavanemana on mul aastate jooksul olnud mitmeid võimalusi arutleda erinevate auditooriumide ees kiriklikel teemadel, teisalt olen pidanud ka kogudustes ettekandeid riigiga seotud teemadel.
Oma igapäevatöös püüan võimalusel arvestada kiriku esindajate arvamusega, kaasates neid näiteks mitmesuguste komisjonide töösse. Viimased kaks aastat olen pärast jõule kutsunud kõikide konfessioonide kirikuõpetajad tänulõunale ning pidanud nendega aru.
Milline peaks Teie arvates olema kiriku roll tänapäeva ühiskonnas?
Olen mitmel pool välja öelnud, et minu arvates ei ole luterliku kiriku arusaam enda kohast Eesti ühiskonnas põhiolemuselt õige. Kirik on positsioneerinud ennast vaeste ja väetite aitajaks. Diakoonia on oluline, kuid see peaks olema siiski vaid üks kiriku töölõikudest.
Nii näiteks kutsuti kevadel koguduste juhatuste esimeeste kokkusaamisele esinema sotsiaalminister. Mulle Maret Maripuu väga meeldib, kena noor inimene, kuid seal oleks pidanud olema haridus- või kultuuriminister. Juba see, et esinema kutsuti sotsiaalminister, on viide, kust kirik midagi ootab ja millisena näeb riik kiriku rolli.
Minu arvates peaks kirik olema igale inimesele eelkõige vaimse kirgastumise kohaks. Maailm ja meie arusaamad on ju muutunud. Tuleks rohkem mõelda sellele, mida on kirikul pakkuda ka elus toime tulevatele inimestele. Kirik ei peaks olema ainult vaeste ja haavatute oma.
Kust on Teie lähemad suhted kirikuga alguse saanud?
See on olnud üsna pikk protsess. Olen pärit baptistide perekonnast, vanaisa oli Virumaa presbüter ning ema väga aktiivne koguduse liige. Lapsena käisin mõned korrad emaga koos tunnis – nii nimetavad baptistid teenistust –, kuid et seal ristitakse vaid täiskasvanuid, jäin lapsena ristimata. Ülikooli ajal oli religioossus minu sees justkui varjul, lugesin ja arutlesin sõpradega kirikuga seotud teemade üle, kuid ei rohkemat.
Pärast ülikooli Mustla koolis töötades hakkasin suhtlema sealse õpetaja Harri Haameriga. Tihedam läbikäimine õpetaja perega sai alguse aga ühest kurvast sündmusest. Nimelt põles maja, kus ma naise ja lapsega tollal elasin, maani maha ja meid pandi mujale korterisse. Esimene inimene, kes tundis meie olukorra vastu huvi ja tuli meile toetust avaldama, oli õpetaja Haamer.
Ta ei tulnud meie juurde aga mitte piibliraamatuga, vaid tõi pool kotti kartulit. See on heaks näiteks misjoni ja diakoonia vahekorrast. Iga asi on õige omas ajas – ei saa öelda, et misjon on tähtsam kui diakoonia või vastupidi. Sel hetkel oli pool kotti kartulit tähtsam kui Piibel. Aga kartulikott lähendas meid õpetaja perele ja sealtkaudu ka kirikule.
Tarvastu koguduse liikmeks sain küll juba Viljandis elades. Oma osa selles, et minust kirikuinimene sai, oli kindlasti ka õpetaja Jaan Tammsalul, kellega sai palju räägitud ja erinevatel teemadel arutletud.
Tarvastu koguduse valisin sellepärast, et selle paigaga on seotud ilusad mälestused, möödus seal ju noorusaeg ja ka lapsed on seal sündinud.
Ütlesin sealsele õpetajale küll kohe algul, et oma töö tõttu minust väga usinat kirikuskäijat ei saa. Kuid et avaldasin soovi anda oma panus koguduse töösse, jõudsime kokkuleppele, et hakkan juhendama koguduse juures koos käivat meesteklubi.
Koguduse meesteklubi – see kõlab huvitavalt, kuid kust leida mehi, kui maakirikus käivad enamasti naised?
Mehed kutsus kokku koguduse õpetaja Anna-Liisa Vaher, tegemist on põhiliselt noorte ärimeeste ja ettevõtjatega. Klubi ei ole suur, kokkusaamised toimuvad korra kuus ja kohal käib korraga kuni 10 meest. Arvasin, et just pisut edukamatele inimestele oleks vaja filosoofilisemat poolt juurde anda, sest ärimaailm on ju vaimselt tühi ja kalestab inimest. Teine põhjus oli selles, et noored mehed näikse häbenevat koos memmedega kirikupingis istuda, kuid samas neile väga meeldib arutleda religiooniga seotud teemade üle.
Olen meesteklubile arutluseks välja pakkunud teemad, mis võiksid noortele meestele huvi pakkuda. Nii näiteks oleme rääkinud usulise elamuse saamise viisist, religiooni osast ühiskonnas, protestantlikust tööeetikast, sõjaväe kaplanaadist jne. Meil on käinud oma ümbermaailmareisist rääkimas Raido Rüütel (Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse juhatuse esimees – toim). Mehi ju huvitavad autod ja seiklused, kuid samas rääkis Rüütel ka oma mediteerimistest.
Olen iga teemavaliku puhul lähtunud põhimõttest, et noorte meestega tuleb rääkida keeles, millest nad aru saavad. Tänapäeva mehele tuleb ka Piiblit nii selgitada, et ta ei peaks seda mingiks naistele mõeldud muinasjutuks, vaid mõistaks, et see on midagi, mis aitab igal inimesel maailma mõtestada. Psühholoogina lähenen kiriklikele teemadele mõnevõrra teistmoodi kui kirikus tavaks. Kõik see ei tähenda aga sugugi, et ma ei naudiks kiriklikku liturgiat ja jutlust.
Kui kauaks meesteklubile teemasid jätkub?
Praegu ei oskagi öelda, kui kaua meesteklubi veel koos käib, aga vähemalt koguduse õpetajaga oleme kokku leppinud, et ühe aasta teeme veel. Siis see töövorm ehk ammendub ja igaüks võib juba ise saadud teadmisi edasi kanda ning ringe avada.
Mainisite, et olete õppinud psühholoogiat. Millest selline erialavalik?
Oma esimese hariduse poolest olen ma looduskaitsele spetsialiseerunud geograaf. Pärast ülikooli ja sõjaväge saadeti mind esialgu Sirgalasse, et siis aasta pärast Tallinnas looduskaitse valitsuses tööle asuda. Kui naisega Ida-Virumaale oma tulevasse töökohta jõudsin, selgus, et seal on vaid üks eestlane, metsaülem. Ei minu Viljandimaalt pärit abikaasale ega ka mulle olnud selline ümbruskond vastuvõetav ja nii tulime hoopis abikaasa kodukohta. Sellega lõppes minu geograafikarjäär.
Viljandis läksin haridusosakonna juhataja jutule ja ütlesin, et tahan saada õpetajaks. Ta küsis, mis õpetajaks. Vastasin, et ükskõik mis aine õpetajaks, ainult mitte laulmise ega inglise keele. Õpetajaid vajati tol momendil Võhmasse ja Mustlasse – ma polnud kummaski kohas käinud. Läksin Mustlasse, arvates, et aasta pärast lähen siiski Tallinna looduskaitsega tegelema.
Jäime aga perega Mustlasse pidama, olin sealses koolis neli aastat reaalainete õpetaja, siis sain direktoriks. Olen ikka öelnud, et elu ei saa ette planeerida, vaid see on, nagu on. Hiljem läksin psühholoogiat õppima, seda mitte erilisest huvist inimese hingeelu vastu, vaid anti lihtsalt mõista, et haridussüsteemis töötades võiks olla mingi pedagoogiline haridus.
Olete Vene ajal olnud kooli direktor, nüüd olete ametis maavanemana. Mõlema korra ajal olete keskmisest paremini hakkama saanud.
Julgen tunnistada, et ma ei olnud Vene ajal mingi vabadusvõitleja ega olnud tol ajal ka kiriku liige. Samas ei ole mul seda süüd, et oleksin kooli juhina passinud kirikus käivaid lapsi. Minu jaoks oli see küsimus lahendatud teistmoodi. Ma teadsin, et kuna olen direktor, ei saa ma kodukohas oma religioossust demonstreerida ega käinud seepärast perega mitte kohalikus kirikus, vaid sõitsime selleks Suure-Jaani. Seda võiks ehk variserlikkuseks nimetada, ma ei tea. Kuid et nõustusin direktori kohta vastu võtma, oli mul vastutus nii kooli käekäigu kui ka oma pere eest.
Samas ma väga austan inimesi, kes valisid katlakütja koha ega läinud režiimiga kaasa. Minul selleks julgust ja tahtmist ei olnud.
Kedagi meist ei ole ju ka vägisi kommunistlikusse parteisse surutud. Kui olin õpetaja, öeldi mulle, et mind tahetakse määrata kooli direktoriks. Üldine kord nägi tol ajal ette, et keskkooli direktor pidi olema partei liige. Ma ei astunud parteisse mitte selleks, et seda seestpoolt õõnestada, nagu paljud praegu oma tollast parteilisust põhjendavad, vaid et sellised olid mängureeglid. Valik oli minu.
Vähemalt minu tutvusringkonnas ei uskunud 1979. aastal küll enam keegi, et Eesti kunagi vabaks saab. Elati pragmaatilist elu, et ennast ja oma peret paremini ära toita. Ma ei häbene kõigest sellest rääkida, samas pole põhjust ka märtrit mängida – tegin koolidirektori tööd nii hästi, kui oskasin. See oli aeg, kui vait võis olla, rääkida ja loosungeid karjuda ei käskinud keegi. 
Tänapäeva noortel on raske uskuda, et parteilane ei olnudki üdini kommunist, vaid täiesti normaalne inimene.
Olen psühholoogina tolle kummalise ja skisofreenilise aja peale tihti mõelnud, sest siis elati ju kaksikelu. Hommikupoolikul koolis tuli näiteks rääkida Brežnevi «Uudismaast» ja õhtul pidasime kodus jõule. Tol ajal ei tundunudki too koolielu nii absurdsena nagu nüüd sellele tagasi vaadates. Oluline oli osata kaks elu lahus hoida. Olen vahel mõelnud, kuidas mul tollal häbi ei olnud sellist kahepalgelist elu elada. Kui nüüd sellele mõtlen, tõusevad ihukarvad püsti.
Keegi meist ei ole saanud oma eluaega valida. Kuid ükskõik mis korra ajal kehtib minu jaoks põhimõte mitte teha teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Seda järgides saab igasugustes olukordades hakkama ning rahulikult ja ilma süümepiinadeta magada.
Mõistan praeguste noorte põlgust meiesuguste vastu, kuid elus nagu ka rahvastepallis ei anta meeskonna kaptenile kahte elu. Seepärast ei ole ma roninud ka kuhugi parteisse ega poliitikasse. Kuni minu kogemusi vajatakse, teen tööd, ja kui leitakse, et meiesuguste aeg on läbi, lähen solvumata mõnele teisele tööle, kus ei ole nõutav nii puhas poliitiline rinnaesine.
Teid kuulates tundub, et kuigi olete juba aastaid koolist ära, olete südames ikka õpetaja.
Jah, ma ise arvan ka, et minu kutsumus on olla õpetaja. Olen seda tegelikult praegugi, sest mul on oma loengutsükkel Viljandi kultuuriakadeemias. Olen selleks liiga kärsitu, et rahulduda vaid riigiametniku tööga.
Kuidas maavanema roll Teie isiksusega üldse kooskõlas on?
Mis seal ikka, ka see töö vajab ju tegemist. Maavanema töö on väga laiahaardeline. Võib näiteks juhtuda, et igal täistunnil on erineva valdkonna nõupidamine. Kogu aeg pead olema suuteline ühelt probleemilt teisele ümber lülituma, see on tõeline ajugümnastika. Igav siin kindlasti ei hakka, võib isegi öelda, et on päris huvitav.

Monika Reedik