Kalle Mesila: Jumal vastas vanaema palvetele

28 aastat on Tartu Peetri koguduse õpetaja olnud Kalle Mesila, 27. novembril möödub tema ordinatsioonist 47 aastat. 1. jaanuarist jääb kauaaegne hingekarjane pensionile, sest jaanuari kolmandal päeval on tal 70. sünnipäev.
Poolsada aastat tagasi oli haruldane, kui Usuteaduse Instituuti õppima mindi. Miks tegite sellise valiku?
Iga valik on komplitseeritud. Olin leeris käinud Juuru koguduses, suhtlesin kristlike perekondadega. Mu oma kodu oli kristlik, kuigi otseselt kodu minu otsust ei mõjutanud. Olen ise ka imestanud, et oma usuhuvile nii palju tähelepanu pöörasin ja selle tee valisin.
Juba õppides sain teada kummalise fakti. Mu emapoolne vanaema oli sügavalt usklik. Ta oli kunagi rääkinud naabrinaisele oma palvetest, et minust saaks kirikuõpetaja. Mina seda ei teadnud. Läksin usuteadust õppima kohe pärast keskkooli lõpetamist ja nii on elu läinud. Ega ma kohe jõudnudki eksameid ära teha, varakult tuli perekond.
Te olite väga noor, vaid 22, kui Kuressaare kogudusse tööle läksite. Kuidas hakkama saite?
Minu esimeseks töökohaks said Kuressaare ja Kaarma kogudus, olin siis ikka väga roheline ja kartlik. Nägin paljude asjadega vaeva, kuigi mul oli hea seenior, kelle juures praktikal olin. Hageri tollase õpetaja Albert Soosaare käe all omandatud praktilised ja usulised kogemused on minusse jätnud suure jälje.
Tagantjärele tunnistan, et teenimine läks üle kivide-kändude. Saaremaa kogudused võtavad su vastu nagu oma lapse, kuigi mul oli juba perekond. Saarte rahvas on kas väga usklik või, vastupidi, väga usu vastu. Koguduse inimesed olid minuga leplikud ja kannatlikud.
Aga 1960ndate alguses oli rünnak usu vastu eriti äge. Sattusin kohalikku ajalehte, kus mind ja mu peret laimati, samas puudus igasugune võimalus seda ümber lükata. Võib-olla kaudselt selle pärast lahkusingi Saaremaalt.
Kes on olnud Teie eeskujud peale Albert Soosaare?
Kindlasti prof Elmar Salumaa õpingute ajast. Ta elas tookord Võrus. 1959 kutsus ta ühe grupi tudengeid enda juurde, suvitasime seal, nägime, kuidas ta elab ja töötab. Need vestlused harisid, nägime teist vaimsust, elutervet kristlust. Ühe eksami andsin seal ühe järve kaldal.
Kuidas Te Tartusse sattusite?
Koguduse õpetaja praost August Janni oli igavikku lahkunud ja peapiiskop Edgar Hark küsis mu käest, kas ma oleksin nõus tema kohale asuma, kuigi ma polnud täisõigustega õpetaja. Valisin võimaluse siia tulla. Nii suure koguduse peal polnud ma olnud.
Mis Teile Peetri koguduses meeldib?
See on raske küsimus. Alati võib öelda, et siinne ilus kirik. Palju meeldib, palju oleks tahtnud teisiti teha. Siis näen oma suutmatust. Aga koguduse juures peaks hindama inimlikku seisukohta. Mul on vedanud, olen kõigiga hästi läbi saanud, koguduses valitseb üksmeel. Arutame juhatuse ja nõukoguga kõik läbi ja kui otsused ei olegi ehk õiged, tunnetame me oma vastutust.
Millest on kõige rohkem rõõmu olnud?
Vast sellest, et Peetri kogudusest on vähemalt kolm inimest kirikutööle läinud: Urmas Oras, Valdo Reimann ja Urmas Paju. Ja et Jumal on mind oma töös kasutanud. Olen selle eest tänulik.
Kes on Teie sõbrad?
Ma ei saa hiilata, et oleksin ülimalt avatud. Mind on loetud kinniseks inimeseks. Mul on sõpru keskkooli päevilt, üks perekond, keda võiks sõbraks pidada. Tegelesime keskkooli ajal asjadega, mis olid keelatud. Olime sidemetes nendega, kes olid n-ö metsas ja kel polnud kodakondsust. Nad olid sõbralikud, isamaalised, intelligentsed, osa neist sügavalt usklikud.
Sõbrad tekivad alati, kui koguduses tööle hakkad. Kui märkad, et nad on valmis sinu eest palvetama, tekib usalduslik vahekord, tead, et nendele võib kindel olla. Nende nimesid on raske üles lugeda, ikka võib keegi nimetamata jääda.
Jääte peatselt pensionile. Teil on oma maja ja aed. Mida Te tegema hakkate?
Praegu on tõesti murdehetk. Ääri-veeri olen lubanud siinseid õpetajaid asendada. Järjekindlat protsessi ma kanda ei võta. Kui mul peaks tulema mõte mälestusi kirjutada, siis võib-olla kirjutangi, aga olen enese suhtes kriitiline.
Olen oma jutlused kirja pannud, kui nende avaldamisest kasu oleks, võiksin seda teha. Kuid ma ei ole oma võimetest kõrgel arvamusel.
Kõigepealt tulevad jõulud, siis on vaja uuele tulijale kõik üle anda, aruanded esitada. Ühes kohas kaua teenides kasvad sa kogudusega kokku. Ma võib-olla ei oska veel ette kujutada, kuidas on olla seniseid töökohustusi omamata.
Mida Te ootate uuelt õpetajalt?
Töötahet, pühendumist, et tal aega oleks, sest kogudus vajab aega ja energiat. Õpetajal peab tekkima kontakt inimestega. Et tal kutsumus kirikutööks on, peab tulija ise teadma.
Istutasite Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi korraldatud puuistutustalgul jüripäeval neli aastat tagasi Raadi parki nimelise puu, punase vahtra. Kuidas see juhtus ja kas puu kasvab hästi?
Istutasin selle puu Tartu luterlike koguduste esindajana, ilmselt polnud praostil või abipraostil parajasti aega. Kirikul on Eesti Rahva Muuseumiga olnud hea koostöö, seepärast kutsutigi talgutele.
Käisin hiljuti puud vaatamas ja tean öelda, et ta kasvab ja kosub koos teiste omataolistega hästi. Praegu on puu küll ilma lehtedeta.
Mis on elus kõige tähtsam olnud?
Et Jumal on lasknud minu valikul korda minna ja ma olen tohtinud 47 aastat Tema maapealses riigis olla hingekarjane. See on suur ja mõõtmatu arm, see on võrreldamatult tähtsaim teiste oluliste asjade kõrval.

Küsis Rita Puidet

Kalle Mesila
Sündinud 3. jaanuaril 1940.
Ordineeritud 27. novembril 1962.
Teeninud 1962–1965 Kuressaare ja Kaarma, 1965–1969 Käru, 1969–1971 Häädemeeste ja Treimani, 1972–1979 Jõelähtme, 1979–1981 Kursi ja Äksi ning alates 1981. aastast Tartu Peetri kogudust.
Abielus, poja isa ja kahe lapselapse vanaisa.

Tartu praost Joel Luhamets:
Peetri kirikus, kus pikka aega tegutses ka Maarja kogudus, oli vaimulikel eriti tähtis koos toime tulla. Ja Kallel olid kõik vajalikud omadused koostöötamiseks. Ta on olnud ka üks 1960ndatel aastatel kirikusse tulnud korrektseid mehi nagu Jüri Bärg, kes ei tahtnud eksamile minna, kuni tükid ei olnud päris selged. UIs õppimise ajal ei olnud kindlat eksamiaega, eksamile mindi siis, kui materjal oli selge. Seepärast venis Kallel õppimise aeg väga pikaks.
Ta valmistab oma jutlused põhjalikult ette, on olnud alati korrektne, täpne oma ülesannetes ja aruannetes. Mul on olnud õnn omada temasugust töötegijat.
Arvan, et Kalle on oma tööle kutsutud. Ma ei usu, et ta pärast pensionile siirdumist koju istuma jääb, praostkonnas on tohutult tööd. Jumal on kinkinud talle teravat mõistust, et teenida praostkonnas tänuväärse abimehena.