Kalle Mesila kinnitab: üle kõige on armastus

Tartus Tammelinnas elab pühendunud kirikusulane, 57 aastat jumalasõna kuulutanud Kalle Mesila, kes 3. jaanuaril sai 80-aastaseks.

„On hiljem palju miljoneid ka Jeesust otsinud, on uhkelt käidud pikki teid, kuid sõimest möödutud,“ ütleb laulusalm. Nikolaus Hermani viisile on sõnad kirjutanud Rihhard Iher (1910–1980) ja Kalle Mesila loodab, et see kiriku laulu- ja palveraamatu laul (KLPR 55) leiab tee ka uude, alles koostatavasse lauluraamatusse. Kalle Mesila on leppinud piskuga, viinud oma annid sõimesse ja leidnud Jeesuse, kui laulu järgmist salmi parafraseerida.
Kui Kalle Mesila 22aastaselt 27. novembril 1962 Tallinna Jaani kirikus ordineeriti, oli ta kirikus üks nooremaid vaimulikke. Praegu on ta üks vanemaid. Nii kuidas tervis lubab, peab ta Tartu Peetri kirikus, kus ta 30 aastat õpetajana on teeninud, piiblitundi. Piiblitunnis käib kümmekond inimest, aga läinud novembris ja detsembris on tervis tundidele piiri ette seadnud.

Vabariigi poiss
Õpetaja meenutab, et ta ristiti viimasel aastal enne iseseisvuse kaotust 24. veebruaril 1940. Ristis Juuru koguduse õpetaja Lembit Tedder (1913–1954). Olnud väga külm. Õpetaja toodud vanavanemate koju Mahtra lähedal. Lembit Tedder olla öelnud, et sellest kasvab üks tõsine eesti mees. Tänini on Kalle Mesilale vabariigi aastapäev kahekordselt tähtis. Ta on tagasihoidlik ja palub end mitte üle tähtsustada, aga muheleb, et eesti mees tahaks ta küll olla.
Meenub aeg palju aastaid tagasi. Poisikesena, nii 11–12-aastaselt, tekitas tema eestimeelsus totaalse vastasseisu usule. Pärit usklikust perest, oli ta kirikuga seotud. Siis aga tekkis küsimus, kuidas luterlik kirik on saksameelne ja kas eestlastel siis pole oma jumalat. Tagantjärele mõeldes oli see rumal temp, aga poisike hakkas kirikuõpetajaid parodeerima ja naeruvääristama. Sõbrad said naerda, aga üks hetk tuli teha kannapööre, sest usuasjad pole naljast kaugel.
Leeritõotuse andis Kalle Mesila 9. klassis ja muidugi südamest. Ta meenutab Rihhard Iherit, kel on suur teene selles, et vaatamata omaaegsele vastuseisule läks ta õppima kirikuõpetajaks. Iherite peres oli kuus last, nende vanem poeg oli keskkooli ajal Kalle Mesila pinginaaber. Rihhard Iher oli kooliõpetaja, kirjanik ja lehetoimetaja, aga küüditamise kartuses Võrumaalt põhja poole kolinud ja kolhoosi elama asunud.
„Seal peres valitses tõsimeelne kristlik vaimsus ja puhas eestlus. Nägin, et usk suunab rahvuslust, on rahvuslusest kõrgem ja et neid ei saa teineteisest eraldada,“ meenutab Mesila. Iherite juures käsid 1950ndate keskel koos metsavennad. Nad ei olnud enam metsas, aga polnud ennast ka veel üles andnud. See tekitas huvi keelatud kirjanduse vastu.

Mitte hukka mõista
Elu on 57 teenimisaasta jooksul palju muutunud, aga töö on samaks jäänud. „Kirikuelu üldises mõttes on muutunud, aga töö, mis mulle on usaldatud, on ikka evangeeliumi kuulutamine. Olen alati selle kuulutuse juurde jäänud,“ ütleb vaimulik.
Kirikule, usklikele ja kogu rahvale on küll repressioone kehtestatud, ka Kalle Mesila ja tema perekonna vastu on rünnakuid olnud, aga ta on usule kindlaks jäänud. Ta ütleb, et teda on püütud KGBsse värvata, aga seda on pidanud paljud nõukogudeaegsed ametikandjad üle elama. Seda juhtus nii esimestel teenimisaastatel Saaremaal, aga ka 1980ndatel Tartu Peetris teenimise ajal.
Ta sõnab, et hukkamõistmine on praegu väga moes. Otsitakse ja leitakse luukeresid ja inimesi mõistetakse hukka tühistel põhjustel. Vastukaaluks meenutab ta Teedy Tüüri sõnumit: meie võimuses ei ole teist inimest mõista, aga meie võimuses on teda mitte hukka mõista. Kui mõnest vanast arhiivist leitaks õpetaja Mesila või mõne teise õpetaja nimi, ei tohiks teha järeldust, et teda on värvatud, vaid et temaga on räägitud.

Riidu ei aja
Kalle Mesila ja abikaasa Maire alustavad hommikut ikka koos sõnaga pühakirjast, abiks „Vaimulikud loosungid“ ja „Sõna tänaseks päevaks“. „See on harjumus, aga iga harjumus on vajadus,“ sünnib hetkega sentents. Kristliku sisuga mõtteteri jagas Facebookis kadunud Helmut Mõtsnik. Vestluskaaslane ütleb, et tema ei ole näoraamatu kasutaja, aga Mõtsnik oli helge ja rõõmus, elujaatav ja vitaalne ja tema minek oli suur kaotus.
Elukogenud inimesena mõtiskleb Mesila, et kedagi sõbrana määratleda on raske, aga soe ja südamlik läbisaamine on talle küll iseloomulik. Ajal, mil Tartu Maarja kogudus tegutses veel Peetri kiriku rüpes, teenis kogudust pedantselt täpne Otto Tallinn. Paljudele ametivendadele polnud selline täpsus meeltmööda. Kui siis Mesilal olnud 50. sünnipäev, öelnud Tallinn peolauas, et on küll püüdnud Mesilaga riidu ajada, aga pole õnnestunud.
Kalle Mesila käeulatusest on kirikusse kasvanud Valdo Reimann, Aare Vilu, Urmas Oras ja Urmas Paju. Heal meelel on ta lävinud ja lävib ta Eenok Haameriga. Üks põhjus on ka selles, et kui ta 1958 alustas õpinguid usuteaduse katsekomisjonis, seal oli rühm kirikuõpetajate poegi, kellega tekkis hea side: Eenok Haamer, Jaan Kiivit jun, Toomas Paul, Peep Audova.
Õpetajatest kõneldes ei saa Mesila mööda Albert Soosaarest (1906–1995), kelle usulaad ja kindel jumalasõna tõlgendus on jätnud temasse sügava jälje. Vestluskaaslane ütleb, et elas tema peres nn prooviaastal mõne nädala. „Nägin, kui terve, südamlik, soe õhkkond valitseb ühe kirikuõpetaja kodus,“ meenutab Mesila. Soosaar oli ka see, kes assisteeris peapiiskop Jaan Kiivit seeniori Mesila ordineerimisel Tallinna Jaani kirikus.

Piire ei tõmba
Räägime sellestki, et õpetajale meeldib metsas seenel käia. Pilvikuid ja riisikaid korjata, neid purki panna ja kingituseks viia. Eestlane on korilase tüüpi ja puudekallistaja, tõdeb vaimulik. Mõni peab ennast aga maruluterlaseks, kellel mõne eksimuse puhul ihukarvadki püsti tõusevad, on Mesila nõutu. „Leian, et igas konfessioonis on jumalalapsi, keda meie ei määratle, kuhu poole joont ta jääb,“ mõtiskleb vestluskaaslane.
„Mulle väga meeldis isa Vello Salo vastus ühes „Ööülikooli“ saates. Temalt taheti teada, kuidas ta katoliku preestrina suhtub teise usku. Võib-olla lootis küsija, et külaline hakkab piire tõmbama. Aga Vello Salo vastas ainult ühe sõna – armastusega,“ mõtiskleb Mesila. Ja jätkab: „Kas meil on õigust olla hindaja, hukkamõistja, määraja. Absoluutselt mitte. Sõna „armastus“ toetub täielikult 1Kr 13 öeldule: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“. Aga miks ta on suurim? Usk saab otsa, kui inimene läheb igavikku. Lootus jõuab samuti oma täitumisele, aga armastus elab edasi, see on jumalariigi alus.“ Seda on Mesila selgitanud ka leerilastele.
Oma austust jumalasõna vastu põhjendab vaimulik veel ühe mõttega. Tal käib Eesti Kirik ammusest ajast, aga vanu lehti ta tulealustuseks ei kasuta. „Mul on teatud respekt lehe ja selle tegijate vastu. Mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud lehte hindama ja loen selle otsast otsani läbi. Ta on laiapõhjaline ja haarab ka teisi uskkondi.“
Oma 27 aastat kuulub Mesila Tartu Tamme Lionsi klubisse ja on üks selle asutajaliige. Paarkümmend aastat on klubi toetanud siinset kristlikku noortekodu. Jõuluajal korraldab klubi Peetri kirikus kontserdi, kus esinevad noortekodu lapsed. Nagu aastakümneid tavaks, ei alga Peetri kirikus ükski kontsert jumalasõnata. „Kirikus peab peale jääma see, milleks kirik on ehitatud,“ kinnitab Kalle Mesila.
Rita Puidet

Kalle Mesila
Sündinud 3. jaanuaril 1940 Juurus.
Õppinud vaheaegadega UIs 1958–2001.
Ordineeritud aseõpetajaks 27.11.1962, õpetaja õigused antud 30.10.2001.
Teeninud järgmisi kogudusi: Kuressaare, Kaarma, Käru, Häädemeeste, Treimani, Jõelähtme, Kursi, Äksi ja Tartu Peetri (1981–2010).
Arvatud emerituuri 01.01.2010.