Kaplanina Kevadtormil

10. maist vaimulikuna kaitseväe tegevkoosseisu arvatud Nissi koguduse õpetaja Lea Jants võtab 5. juunini kestvast kaitseväe suurõppusest Kevadtorm aktiivselt osa.

Kuigi üldjuhul on esmaspäev vaimulikule vaba päev, et pühapäevasest teenistusest puhata, siis Lea Jantsile töönädala algus seda kindlasti ei ole. Vähemalt kaitseväe kestvate suurõppuste ajal. 

Kui Lea õhtul kell kuus telefonitsi kätte saan, on tal seljataga pikk päev maastikul õppeülesannete täitmisel. Nüüdki saame rääkimiseks võtta piiratud aja, sest veel samal õhtul on tal kohtumine noorpaariga, kes soovib kooskõlastada eesseisvat laulatust. 

Kogudusetööks peab vaimulik möödunud esmaspäevast alanud Kevadtormil aega leidma siis, kui ülesanded kaitseväe vaimulikuna suurõppuste raames on selleks päevaks täidetud. Kaitseväe kaplanaadi tegevkoosseisu arvamisest mai alguses algas aeg, mil Jants peab ennast kahe koha vahel jagama. Mööndusi tegemata, ühte rolli teisele eelistamata.  

Jutt olgu lühike ja selge

Päev algas hommikurivistusega kell üheksa ja koju tagasi jõudsin pärast kella kuut, jutustab Lea 1. nelipüha sündmustikku kirjeldades. Kus rivistus tervele pataljonile toimus, seda ta mängureegleid arvestades ütelda ei tohi. Kuigi õppused, peavad osalejad arvestama konfidentsiaalsusnõuet. 

„Ametlikult on see saladus. Alasid, kuhu kogunetakse, on mitmeid. Õppuste osaks on ühelt alalt teisele liikumine vastavalt vajadusele, mis paneb proovile operatiivse võimekuse. Mängitakse läbi ümberpaiknemine,“ räägib Lea Jants. Mitte kui Nissi koguduse pastor, vaid kui militaarses väljaõppes osalev sõjaväevaimulik. 

„Stiilinäiteks“ on retoorilised lühivormid ning selge sõnastus, sest „kaitseväes pole pikk jutt hea jutt“. Asjad peab joonde saama lüheldaste lausetega, millest epiteedivaht on välja kurnatud. Seda peab arvestama ja see on kaitseväkke jõudnule alul ka harjutamist vajav, muheleb Lea repliigi korras. 

Kedagi ei unustata

Kaplan Jants jutustab, et pühapäevahommikusel rivistusel mälestati 13 aastat tagasi Afganistanis missioonil tööülesannete täitmisel õnnetuses hukkunud logistikapataljoni võitlejat.

„Ma arvan, et see on aastate eest õnnetuses elu jätnud kaitseväelase perele hea märk, et ka nii paljude aastate pärast peetakse lahkunut meeles, et tegelikult ei unustata kunagi ühtegi kaasvõitlejat,“ arutleb Lea Jants, rääkides, et just sellistel puhkudel tuleb esile vaimuliku osatähtsus. „Minu asi oli organisatoorsed asjad kokku leppida, perega läbi rääkida ja hoolitseda, et lähedased tunneks ennast hästi,“ täpsustab ta.  

Nelipühateenistus oli mõjus

Kui hommikurivistus tehtud ja järgmisteks päevakorrapunktideks veel mõned tunnid aega, riietus Lea Jants laigulisest kaitseväelase välivormist luteri pastori musta talaari, pani kaela ametiristi ning pidas Nissi kirikus 1. nelipüha jumalateenistuse. „Hea meel oli näha, et kirikusse jõuab tavapärasest rohkem inimesi. Justkui suurest rõõmust, et taas võime silmast silma kokku saada. See oli tõesti sünnipäevameeleolu, mis maad võttis, ning polnud kahtlust – Püha Vaim oli meiega ning tegev,“ räägib Jants.  

Koguduse ansambel Taevalõoke esitas organist Jaan Vaidla poolt selleks päevaks kirjutatud laulu. Kirikut kaunistasid suvistekased, mis olid toodud Nissi vennastekoguduse palvelast, kus suvistelaupäeval tähistati aastapäeva. 

Kaplan on seal, kus sõdur

Lea Jants läbis nn kaplanikoolituse 2003. aastal noore kogudusevaimulikuna. Läbides kaitseväe orientatsioonikursused saavutas ta valmisoleku asuda tööle kaitseväe vaimulikuna ning talle anti nooremleitnandi auaste. „Aeg ei olnud siis minu jaoks veel küps. Kindluse, et võin kaplanina töötada, andis kaks aastat tagasi Kevadtormis osalemine ning kui nüüd peakaplan Gustav Kutsar mind tegevteenistusse kutsus, teadsin, et see on õige aeg,“ jutustab naine jõudmisest kaplaniteenistusse. Ta kiidab kaplanite meeskonda ja tööd, mis viib teda kokku paljude inimestega. Ja seda, et saab olla seal, kus on sõdur oma isamaad kaitstes.

Liina Raudvassar