Kärbeste ja mesilaste Eestist

Möödunud nädalal pidasime Eesti sünnipäeva, nädal on läinud aastapäevapidustuste, -kontsertide, -aktuste, -jumalateenistuste ja -kõnede tähe all. Kas sellele melule tasub üldse tähelepanu pöörata? Kui Postimees küsis Eesti avaliku elu tegelastelt, milliseid teemasid peaks president oma aastapäevakõnes käsitlema, arvas kirjanik Andrus Kivirähk: «Otseselt mingit teemat ei olegi vaja, sest inimesed tulid ju oma kleite näitama ja keegi ei viitsigi seda kõnet kuulata. Nagunii kõik magavad saalis, silmad pahupidi peas, et ei ole mõtet aega raisata.»

Tavaliselt puistatakse sünnipäevalaps komplimentidega üle ning kiidetakse tema nooruslikkust, ilu, tarkust ja tublidust, nii et tagasihoidlikumal «peasüüdlasel» hakkab suisa piinlik. Võib aga ka sootuks vastupidi – muuta peokõne süüdistuskokkuvõtteks ilma igasuguste jutumärkideta. Pärnu linnapea Mart Viisitamm hurjutas oma aastapäevakõnes Eesti riigi vigast erastamispoliitikat ja rahvuspoliitikat ning nimetas presidendi vastuvõttu pingviinide paraadiks ja edevuse laadaks.
Mina võtsin iseseisvuspäeva tänujumalateenistusel jutluse aluseks Pauluse sõnad: «Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses. Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud.» (Ef 4:31–5:2)
Meie öeldud ja ütlemata jäetud sõnad peegeldavad ja kujundavad reaalsust, milles me elame – ka Eestit. President Ilvese sõnutsi: «Kui tahame olla suured, siis tuleb suhtuda põlgusega kõigesse väiklasse, vulgaarsesse ja laamendavasse. Kõigesse, mis mõnitab ja haavab ja teeb haiget. Kauplust rüüstavat huligaani ja anonüümset netisõimlejat ajendab üks ja seesama tung. Nad saavad rahulduse ja kasu teiste töö, vaimu ja maine hävitamisest.»
Asi pole aga vaid kõneldus ja kirjutatus, kuuldus ja loetus, vaid ka selles, mida me oma meeltega tajume. Lembit Peterson toob võrdumi kärbsest ja mesilasest, kes lendavad väljas ringi ja jagavad tagasi tulles oma kogemusi: kärbes nägi oma lennul vaid rämpsu ja prügikaste, mesilane seevastu ainult lilli. Kui tegeleme ainult prügikastidega, kas suudame siis üldse märgata lilli, tajuda nende ilu ja tunda nende lõhna?
Tahan elada mitte kärbeste, vaid mesilaste Eestis. Eestis, kus ei võimendata üksteise vigu ja puudusi, vaid hinnatakse algatusvõimet, loovust ja suurepäraseid saavutusi. Eestis, kus osatakse olla lahked, halastajad ja andestajad. Eestis, kus ei piitsutata üksteist lakkamatus täiuseihaluses ja perfektsionismitaotluses, vaid armastatakse oma ligimest ja rahvast ebatäiuslikuna, sest ainult armastuse läbi saavad võimalikuks positiivsed muutused ja arengud. Arvan, et see on inimlike inimeste inimlik ühiskond, millest on kõnelnud Avo Üprus.
Kirik peaks olema suunanäitajaks ja teejuhiks tulevikuühiskonna poole. Presidendi sõnad sobivad innustama ka kiriku töömesilasi: «Vaata, ja Sa näed, kuidas Sinu pere Sind vajab ja hindab. Vaata, ja Sa näed, et Sinu töö on tähtis ja seda tunnustatakse. Vaata, ja Sa näed, et pikenev päev annab Sulle juba täna märku suvise mustikametsa lõhnast. Vaata, ja Sa näed, et kõik, mida Sa täna teed, annab Sulle kümne aasta pärast parema Eesti.»
Olgem siis mitte kärbeste, vaid mesilaste kirik.

Marko Tiitus