Kas lõuna- või põhjanaba?

Väike poiss istus diivanil ja uuris oma naba. Suured inimesed olid rääkinud – lõunanaba ja põhjanaba. Poiss uuris ja küsis: «Kas mul on põhjanaba või lõunanaba?» Ei mäleta päris täpselt, mida isa vastas, aga arvan, et ta ütles: «Sul on oma naba, päris enda oma.»

Selle mõtte avastasin endas, kui kuulasin eelmisel nädalavahetusel Eesti Evangeelse Alliansi aastakoosolekul sisukaid ettekandeid.

Dr Pille Valk tõi esile kristliku keelepruugi teema. 2005. aasta eurobaromeetri andmetel on eestlane kõige kiriku- ja usuvõõram rahvus Euroopas. Euroopa keskmine näitaja, kui paljud usuvad Jumalasse, on 52% rahvuse kohta, siis eestlastest uskujate määraks on 16%.

Kristlastena tahame, et see arv kasvaks. Aga kuidas? Pille Valk tõi paljudele meeldejääva näite. Kui tänaval juhuslikule vastutulijale esitada küsimus «Armas vend, kas sinu süda on juba Talle veres puhtaks pestud?», siis poleks hullu kogu maailma statistikat arvestades, mille järgi iga kolmas inimene on kristlane. Iga kolmas oskaks meiega edasi vestelda. Aga eestlane? Kui ta midagi halvasti ei ütle, siis üritab ta kindlasti küsijat eirata või kiiresti edasi tõtata.

Üks juuksur sai usklikuks. Talle õpetati, kuidas usus edukalt edasi areneda. Peab oma usku tunnistama! Hetkel, kui klient istus toolil, tuli talle see õpetus meelde. Millest alustada? Tol ajal kasutati habemeajamiseks alles habemenuga. Ta teritas habemenuga, mõtles pingsalt ning siis küsis: «Kas te surma kardate?»  Selle küsimuse peale klient põgenes.

Kuulates kristlikke raadiosaateid, jään sageli mõtlema, kui hoolimatud oleme oma laulude ja sõnumiga kuulaja suhtes. Oleme selles mõttes müstikud, arvame, et pole tähtis, kuidas ennast väljendan, Jumala vägi teeb asja ikka selgeks.

Koputame kristlikus töös liiga palju enda kiriku või palvela uksele, mitte aga väljaspool seisja ja ühiskonna südameuksele. Mis on põhjus, miks oleme kristlastena nii enesekesksed? Võib-olla oleme mugavad. Usugetost väljaminek on raske ja ebamugav. Lihtsam on laulda, kuulutada nii, nagu seda ikka on tehtud. Lihtsam on harjumuspärast agendat peast tsiteerida, kui kasutada liturgiauuenduse materjale.

Ema Teresa õpetab meile seesmise murdumise ja väljaminemise saladust, öeldes: «Vaesed annavad meile rohkem kui meie neile. Nemad on tugevad, elades päev-päevalt toiduta. Ja nad ei nea kunagi ega nurise. Me ei pea neid haletsema ega kaasa tundma. Meil on neist nii palju õppida.»

Misjoniteoloogias räägitakse kontekstualiseerimisest. See tähendab, et ei minda võõra rahva keskele oma kultuuri viima, vaid lähtutakse kuulaja arusaamisest ja kultuurikontekstist. Arvan, et meile annaks palju uut õnnistust see, kui oskaksime usu- ja kirikuvõõrast eestlast rohkem ära kuulata kui õpetada.

Pauluski otsis kultuurikonteksti kaudu õigeid sõnu, kui ta rääkis tundmatu jumala altarist või ütles, et ta kuulajate arengutaset arvestades räägib ikka arusaadavas keeles. Selle asemel, et võõrastes keeltes Jumala asja seletada.

Eks tõeline armastus inimese vastu väljendub ikka selles, kui seatakse teise inimese vajadused enda omadest tähtsamale kohale. Nii nagu taevane Isa meiega suhtles Pojas Jeesuses Kristuses ja igal päeval uuesti muutumatu armastusega meid kohtleb.

Leevi Reinaru,

Misjonikeskuse  juhataja