Kas ma mahun oma ellu ära?

Paar aastat tagasi etendus Ugala teatris Carlo Goldoni komöödia «Kahe isanda teener», mille peategelaseks on samaaegselt kahe isanda teenistusse asuv teener Truffaldino.
Loomulikult ei tea kumbki isand teineteise olemasolust midagi ja sellest tuleneb hulk lustlikke olukordi, kus Truffaldino peab korraga kahele isandale õhtusööki serveerima, jookseb liudade ja vaagnatega end hingetuks ning ajab road ja seltskonnad sassi.
Või siis saadavad mõlemad isandad Truffaldino postkontorisse, kuid too, oskamata lugeda, vahetab kogemata ära nende korrespondentsi.
Truffaldino müttab ja mürgeldab kogu õhtu laval, higipull sõna otseses mõttes nina otsas tilkumas, et täita oma isandate korraldusi. Ta luiskab kord ühele, kord teisele, püüab siis end oma valede võrgust kuidagi välja keerutada, et jääda mõlemale isandale ustavaks teenriks ja saada ükskord ometi korralik õhtueine.
«Kahe isanda teener» kujutab väga tabavalt kaasaja inimese pidetut, rutakat, erinevate ootuste ja kohustuste vahel lõhestunud elustiili, kus me püüame olla tublid väga paljudes valdkondades ja sageli pole keegi meiega rahul, iseendast rääkimata. Wilfrid Stinissenil, karmeliidist preestril ja vaimulikul teejuhil, on õigus väita:
«Tänapäeva inimene kannatab eelkõige enesepõlguse, sisemise lõhkikäristatuse tunde, enese väärtusetuse, enese mitte millekski kõlbmatuse tõttu. Ta tunneb endas puuduvat terviklikkust.» (Vaimu teraapia, TP Kirjastus 2007)
Lugesin Tommy Hellsteni äsja eesti keeles ilmunud raamatut «Peatu – oled juba kohal», kus autor kasutab minu jaoks väga tabavat ja kõnekat väljendit, öeldes, et tema jaoks on tähtis oma ellu ära mahtuda.
Ma usun, see on väga paljude inimeste kogemus tõhususele ja sooritustele pühendatud ajastul: elus, mida me elame, ei ole meid endid, me ei mahu ise sellesse ellu ära.
Elame elu, mis on justkui kellegi teise lavastatud ja dirigeeritud, püüame mängida oma rolli või partiid nii hästi, kui suudame, täites erinevaid ülesandeid, olles head, hoolivad ja tublid.
Meie päevad koosnevad töödest ja toimetustest, kohtumistest ja nõupidamistest, e-kirjadest ja koosolekutest. Nende vahepeal laigime või kommenteerime Facebookis sõprade postitusi või vaatame mõnd telesaadet, aga selle niinimetatud meelelahutusegagi on nõnda, et teemad, millele reageerime, on kellegi teise poolt meile «ette söödetud».
Võtame kirglikult seisukohti pagulaspoliitika, kooseluseaduse ning Hundisilma puhastusriituse poolt või vastu, aga kas ja kuidas need teemad tegelikult meid puudutavad?
Inimene tunneb, et peab alatasa mõtlema, tundma, reageerima, palvetama, võtma vastutust teiste inimeste eludes ja probleemides. Pikapeale võib kaduda oskus kuulata omaenda südamehäält, saada kontakti iseenda ja oma eluga. Ja siis ongi piltlikult öeldes nii, et me ei mahu enam ise ära oma ellu.
Kui Sakala vanemtoimetaja Rannar Raba küsis Aivar Berzinilt, kes muuhulgas on aluse pannud Eesti Luterliku Kiriku Toetusfondile, mis tunne on olla kõige rikkam viljandimaalane, vastas too: «Minule on elu põhieesmärk isiklik areng. Olen väga paljusid asju ette võtnud just selle nimel. Tahan ennast proovile panna, katsetada ja saada aru oma olemusest. Õppetunnid aitavad liikuda järgmisele tasandile.
Viimasel ajal on mind väga palju aidanud Lille­oru esiõpetaja Ingvar Villido loengud. Tema ütleb, et inimene teeb kõike kolmel põhjusel: olla keegi, olla õnnelik ja saada teada. Ja kui te nüüd küsite, mis tunne on olla Viljandimaa rikkaim inimene, siis vastan: see motiiv – olla keegi – on minu jaoks ennast juba ammu ammendanud. Nüüd tahan olla õnnelik ja saada teada.» (Sakala, 17.10.2015)
Tommy Hellsten sõnastab oma mõtted ja soovid ühel uusaastaööl: «Tahan rahulikult süveneda, tahan õppida üha enam olema kontaktis iseendaga siin ja praegu. Tahan teha ruumi olemisele keset kõiksugu tegemisi. Tahan ära mahtuda oma ellu, ma ei taha olla kõrvaltvaataja.
Olemise kaudu leian üles oma loovuse, tean seda. Loovus vajab ruumi, avarust, tühjust. Midagi uut ei saa sündida enne, kui tekib tühi koht, kuhu uus võib asetuda. Sel aastal sean rahuliku tasakaalukuse oma peamiseks eesmärgiks.» (Tommy Hellsten, Peatu – oled juba kohal, Pilgrim 2015).
Nõustun temaga kahel käel. Kristlastena me palume ja loodame, et Kristusel oleks meie elus ruumi ja me võiksime olla tema Vaimu tempel. Kuid selleks, et Kristus saaks tulla ja täita minu elu, peab see esmalt tõepoolest olema minu elu. Kuidas ma kutsun Jeesust oma südamesse eluaset tegema, kui mind ennast seal kodus pole?

 

 

 

 
Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist