Kas ma tohin siin õitseda?

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Toimetaja ringvaade / Number:  /

„Kas ma tohin siin õitseda?“ küsib Andrus Kiviräha jutustuses „Kaka ja kevad“ võilill, kes kevadel oma õienuppu paisutab, ja sellest saab alguse ilus armastuslugu. See 2009. aastal ilmunud lasteraamat oli minu lastel üks kindel lemmik ja paljud neist lugudest ka peas, sest neid tuli ikka ja jälle unejutuna ette lugeda. Hiljuti avastasin rõõmuga, et see lugu on ka eesti multifilmide hulka jõudnud. Tõeline pärl! Soovitan ka täiskasvanutele!

Mõeldes Eesti Vabariigi 33. taasiseseisvumispäevale, mis alates 1998. aastast on riigipüha ja töövaba päev, võiks mõtiskleda, mida küsib meilt täna meie kodumaa.

Kui pühakirjast on paljudele tuttav kujund viinapuust, mille oksad ristiinimesed on, olles ühendatud tüve ja juurtega, kelleks Jumal, siis sobib see kujund ka riigile. Jätame ehk viinapuu ristirahvale ja kasutaks isamaa üle juureldes perepuu võrdpilti.

Ehk on lugejate aedadessegi jõudnud perepuud, mille võrasse on poogitud mitu sorti. Taotluseks on saagiperioodi pikendamine ja mitmekesistamine. Väikeses aias elik väikeses riigis pole alati ruumi, et kõik õunapuud sordi kaupa laiutada saaksid.

Oleme kõik oksad sellel perepuul, meil on oma osa puu elutsüklis ja meist sõltub, kuidas sellel puul läheb: kas ta kidub ja kõverdub või elab ja õitseb. Mida vajab meie armas isamaa? Soovib ta õitseda, tahab kastmist või hoopis päikese eest varju? Kas ta vajab väetamist või hoopis kärpimist ja milline osa igaühel meist on selles protsessis? Õite ja viljade nägemiseks on sageli – mitte muidugi alati – vaja pingutada. Minu soov on: vivat, crescat, floreat! Ja kõige üle olgu Jumala õnnistus ja kaitse!

Kätlin Liimets

Jaga