Kas nutta või naerda?

Hingehoiutöös on juhtumeid, kus tuleb tegeleda inimestega, keda on kogudusest välja tõrjutud ja seda on põhjendatud õpetuse ja Jumala tahtega. Sirvides sotsiaalmeedias kristlaste gruppide postitusi leiab ka neist kategooriliselt kurje sõnavõtte kaaskristlaste kohta, kellega arusaamad ei ühti. Mõnikord mõjub see kõik püstijalakomöödiana ja ei jõua ära imestada, kas me kristlastena usume ikka üht ja sama Jumalat. Absurdne olukord, kus ei tea, kas nutta või naerda.

Nende lugudega seoses olen mõelnud, kui palju nalja ja naeru üldse sallitakse usklike seas. Tean, et paljude kristlaste meel on jäik ja nad usuvad, et ka kristlus ja piibliõpetus on selle tekkimisest saati paindumatud. Kui irooniliselt mõelda, siis igas olukorras oleks nutta justkui turvalisem, valades nii rõõmu kui kurbuse korral pisaraid. Nutvat inimest lohutades on võimalik ka ennast parema inimesena tunda. Seevastu naer, kuigi rõõmu väljendusviis, on kahtlaselt kergemeelne.
Siiski on Piiblis tõendeid selle kohta, et Jumalale meeldivad naljad ja inimesed peaksid tegema rohkem nalja, kui see on terve ega ole solvav. Hea nali suudab lahendada pingeid, naljaga saab väljendada seda, mida me teisiti öelda ei saa. Meenutagem nõukogude aja riigivõimu või erinevaid diktaatoreid pilavaid anekdoote. Putin helistab emale: „Ema, mind valiti presidendiks!“ Ema rõõmustab: „Ausalt või?“, mille peale värske president ohkab: „Ära nüüd sina ka hakka!“
Huumor annab meile jõu väljendada oma valu nõnda, et jaksame seista vastu ebaõiglusele. Teravmeelsete lugude jagamine annab julgust, kaotades hirmu isegi surma ja leinaga seotud teemadelt. Olen juhtinud leinagruppe üle kümne aasta ja näinud nii osalejate pisaraid kui nakatavat naeru. Ka sellise delikaatse teema puhul, kui seda on lähedase inimese surm, juhtub koomilisi olukordi ning vahel on kellegi üleelamised naerutanud tervet gruppi, andes lootust, et kurvast kaotusest on võimalik edasi liikuda.
Üks naine jutustas, et tema abikaasa matusepäeval lohutas teda keegi, et eks sul on nüüd kergem ka – vähem pesu pesta. Või teine lugu, kui pere sõitis surnuaeda, aga oli koti koos urni ja kadunukese tuhaga koju unustanud. Lood, mis toimumishetkes võivad teha haiget, muutuvad aja jooksul koomiliseks.
Huumor liidab ja tervendab. Inimesed, kes raskel hetkel lubavad endale nalja ja naeru, saavad raskustega paremini hakkama. Samade naljade peale naerdes tunneme sarnasust teistega ja kogeme, et me pole üksi. Nõnda on ka igas peres või sõpruskonnas omad naljad, mis ühendavad. Omas kultuuriruumis teame peast ja naerame ikka ja jälle tuttavate filmikildude peale – kohe näha, et vanad sõbrad!
„Rõõmus süda toob head tervenemist, aga rõhutud vaim kuivatab luudki“ (Õp 17:22).
Maailm muutub, Kristus on muutumatu. Tema käsu kohaselt peame ikka armastama Jumalat ning teist nagu iseennast, ja Pauluse järgi olema ka rõõmsad Issandas. Aga kas me saame täna nendest juhistest ühtmoodi aru?
Kui inimene saab haiget ligimesearmastuses, on mõistetav tema soov pilgata valu maandamiseks nii usklikke, kirikut kui Jumalat, lootuses, et see vabastab. Aga see on ajutine leevendus. Nagu iga vägivalla puhul, aitab rääkimine, ebaõigluse avalikustamine. Või professor Aadu Kadaka moodi (Juhan Smuuli monoloog „Suvitajatest“): „So ma panen laulu sisse – seal seisad sa sada aastat ja mette üks ainsam palumine sind sealt lahti ei kisu!“
Kui rääkisin varasemalt mitteusklikest sõpradele, et kuulun nüüd kogudusse, juhtus kummaline muutus. Sõbrad manasid ette tõsise ilme ja küsisid, mis hirmus asi on sellise elumuutuse põhjustanud. Toona ajas see naerma, täna mõtlen, et rohkem lahkeid ja rõõmsaid kirikulisi suunaks ka meie ühiskonda muutuse ja meeleparanduse suunas – Jeesusele lähemale. Et meie keskel oleks rohkem päris eeskujusid: rahutekitajaid, lepitajaid ja lahendajaid.
„Lõppeks, vennad, olge rõõmsad! Seadke oma asjad korda, laske endid julgustada, olge üksmeelsed, pidage rahu! Küll siis armastuse ja rahu Jumal on teiega!“ (2Kr 13:11)

Lea Saar
hingehoidja