Kas õpilane on ligimene?

Alanud nädal tähistab paljudele noortele vabadust. Vabadust õppetööst ja koolikohustusest. Õpetajadki hingavad kergemalt, sest tunde andma enam ei pea. Jäänud on veel mõni eksam, väljasõit, suvetöö või kursus. Jaanipäevaks on needki kõik ühel pool…..

Alanud nädal tähistab paljudele noortele vabadust. Vabadust õppetööst ja koolikohustusest. Õpetajadki hingavad kergemalt, sest tunde andma enam ei pea. Jäänud on veel mõni eksam, väljasõit, suvetöö või kursus. Jaanipäevaks on needki kõik ühel pool. Aastatepikkuses koolitöös olen pidanud tihti imestama selle üle, et kool on ühiskonna miniatuurne mudel, kus on oma rõõmud-mured, õnnestumised-ebaõnnestumised. Vahel leiad koolist palju üllust ja õiglust, teinekord üllatab sind negatiivselt ebaõiglus, pettus ja ülekohus. Olgu selle tõdemuse kirjeldamiseks mõni näide.

Meenub aastatetagune lugu ühe põhikooli lõpuklassi neiuga, kes oli tunnistatud düsgraafikuks ning kelle kirjandit hinnates oleks õpetaja pidanud arvestama tema diagnoosiga. Rootsi kuninga Carl XVI Gustavi diagnoosiga sarnane diagnoos on kõigile avalikult teada ning see pole muutnud kellegi suhtumist kuningasse. Õpetajat see fakt aga ei eksitanud, ta ei lubanud neiule panna mitterahuldavast hindest kõrgemat hinnet. Kuna tüdrukul oli lisaks emakeele mitterahuldavale hindele veel kaks puudulikku, tähendas see tema jaoks põhikoolist väljaheitmist. Kahe puudulikuga oleks neiu saanud kooli vanemate nõusolekul lõpetada, kolme puudulikuga mitte. See juhtum tekitas küsimuse: mida me tahame anda koolist õpilastele kaasa? Kas on selles kaasa antavas pagasis peatäie faktide ning paberilehetäie hinnete kõrval ka pisut inimlikkust, mõistmist ja hoolimist?

Alles hiljuti jagasin ühe gümnasisti muret, kui ta sai teada, et 11. klass selles koolis jääb temal lõpetamata. Ta soovis ühes aines sooritada järeltöö, et parandada hinnet, kuid õpetaja keeldus. Ka tõdes õppenõukogu, et selle õpilase teadmiste tase ja hinnete keskmine viib alla konkreetse kooli üldise taseme teiste koolide võrdlustabelis.

Ka võiks õpilase koolist väljaheitmine olla õpetuseks teistele. Pole õpilast, pole probleemi! Selle neiu jaoks probleemid aga algasid: tema poiss-sõber jättis luuserist tüdruku  maha. Vanemad keelasid tüdrukul õhtukooli minemast ja valisid esimeseks probleemi lahendamise viisiks tütrega suhtlemise lõpetamise. Koolist kõrvalejäämine tähendas tüdrukule ka sõpradest-koolikaaslastest kaugenemist.

Möödunud nädalavahetusel sattusin vestlusse ühe neiu emaga, kes rääkis oma abituriendist tütre lõpueksamite-aegsest stressist ja eksamijärgsest hinnete ootamise palavikust. Ema kirjeldas murega, kuidas noored mobiiltelefoni iga sõnumi peale võpatavad ja viivitamatult telefoni järele haaravad – riigieksamite hinded saadetakse tekstisõnumiga igale lõpetajale mobiiltelefoni. Ta võrdles omaaegseid eksamisooritusi tänastega ja tõdes, et ka siis oli eksamipalavik ju kõigile tuttav seisund, kuid pärast eksami sooritamist pidi ootama kõigest mõne tunni või halvimal juhul järgmise päevani, et saada teada eksami tulemus. Praegu – juuni teisel nädalal, pole õpilased saanud ikka veel teada aprillis sooritatud kirjandi tulemusi.

Selliseid näiteid koolielust võin tuua veel. Kerge oleks süüdistada süsteemi ja tõdeda, et enne, kui ei muutu kogu haridussüsteem, ei saa ära hoida ülaltoodud näidetes kirjeldatud olukordi. Vahel räägitakse põlvkondade vahetuse vajadusest koolis või õpetajate kõrgemast palgast ning väiksemast koormusest. Paljud, kes Eesti Kirikut loevad, on ühel või teisel viisil kooliga seotud. Meie seas on lapsevanemaid, vanavanemaid, õpilasi ja õpetajaid. Kogemused on kinnitanud ammutuntud tõsiasja – ka koolis võib paljude probleemide lahendus peituda tihti lihtsalt inimeseks olemises, mitte  õpetaja-õpilane või õpetaja-lapsevanem vastanduvate paaride alalises rõhutamises. Nii nagu igal pool mujal, saavad muutused alguse meist endist. Kes on sinu ligimene, küsib Jeesus meie käest igas elusituatsioonis, isegi koolis!

Kaunist koolivaheaega kõigile kolleegidele ja õpilastele!

Urmas Viilma,

assessor