Kas pingutus või tulemus on see, mis lõpuks loeb?

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number:  /

Vikaarõpetaja Kristel Engman. Foto: Annika Metsla

Kunagi gümnasistina Rootsis oma esimesel keelepraktikal olles olin koos oma võõrustajatega kutsutud külla. Õhtusöök oli maitsev ja seltskond meeldiv. Jutt veeres ja aeg ka.

Kui lahkumise hetk kätte jõudis, asusid mu võõrustajad külalislahkeid sõpru tänama. Kiideti head seltskonda, oivalist toitu, hubast koosolemist ja võõrustajate külalislahkust.

Olin üllatunud oma põhivõõrustajate viisakusest ja leidlikkusest tuua esile kõike seda, mida olime sõprade juures nautinud. Olin toona enam-vähem kindel, et mu võõrustajapere mõtles selle tänukõne juba eelnevalt valmis – sedavõrd loomulik ja sujuv oli see tänamine.

Suulise kiitusega see tänamine ei päädinud. Veel samal päeval kirjutati ka tänukaardike ja läkitati võõrustajatele.

Kui Eestisse naasnuna tagantjärele tänamist ka ise kasutama hakkasin, tekitas see esialgu tänatavates kohmetust. Just sellist, mis tekib siis, kui puutud kokku millegi uuega. Kui ei ole harjunud tänama, siis on see võõras.

Ometi, üks esimesi sõnu, mida lastele õpetame, on lihtne „aitäh“. Ka mujal maailmas ringi liikudes on üks esimesi fraase, mille kohalikus keeles püüame selgeks saada, enamasti seotud tänamisega.     

Hiljuti koorus ühest üsna juhuslikust koridorivestlusest küsimus, mille eest inimesi on vaja kiita ning kas tunnustamise põhjuseks on tulemus või kvalifitseerub tunnustamist väärivaks ka pingutus ja püüe. Arutelu eesmärk ei olnud tõde välja selgitada, kuid teema tuli minuga sellest mõttevahetusest kaasa, sest hoomasin selles mitmetasandilisust.

Mõni aeg tagasi arutles koolitaja ja arengutreener Raimo Ülavere väljaandes Edasi selle üle, kui tihti, mille eest ja kuidas tunnustada. Autor küsib, kas igasugune pidurdamatu kiitmine ja tunnustus on hea, ning vastab Harvardi ülikooli professori Carol Dwecki uuringute tulemuse põhjal, et tunnustus on tulemuslik siis, kui tunnustatakse pingutust ehk protsessi, mitte niivõrd tulemust. 

Artikkel viitab ka mitmetele tunnustamise mõju uurivatele analüüsidele, mis näitavad, et vastupidiselt laialt levinud arusaamale ei muutu lahke sõna kulunuks ning et kiitus on veidi nagu söök ja õhk, mida hingame – inimesed vajavad seda iga päev, see ei kaota oma väärtust.

Iga organisatsiooni või grupi õhkkond ja tulemuslikkus seisneb mh selles, kui palju osatakse märgata ja targalt tunnustada. Tunnustada nii, et see ei tekitaks kohmetust, vaid innustaks ja võimestaks tunnustatavat. Öeldakse, et palga eest pühendumust ei osta.

Kui see peab paika palgatöös, siis veelgi enam vabatahtlikus ja kogukondlikus tegevuses, kus innustavate ja tunnustavate liidrite roll on isegi olulisem kui tööelus. 

Vabatahtlike tunnustamine on vahetult seotud nende innustamisega ning see aitab neil mõista oma panuse väärtust organisatsioonile. Psühholoogide hinnangul peaks tõhus vabatahtlike tunnustamine olema pidev ja igapäevane tegevus.

EELKs on välja töötatud tunnustamise üldised põhimõtted ja on rõõmustav, et suur hulk meie koguduste aktiivseid liikmeid, kaastöölisi ja toetajaid, aga ka välismaal elavaid koostööpartnereid saab seeläbi nende panuse eest meie kiriku arengusse tänada.

Usun, et rohkem kui teenetemärk või tänukiri läheb saajatele tegelikult hoopis rohkem korda see, et nende panust ja pühendumust on märgatud.

Kui tihti täname oma koguduste vabatahtlikke selle eest, mida nad oma vabast ajast teevad kiriku heaks? Kas oskame märgata pingutusi või oleme orienteeritud pelgalt tulemustele?

Ristiinimestena oleme harjunud kõige eest tänama ennekõike Loojat. Selles on aga teatav oht, et hakkame inimlike pingutuste tähtsust pisendama. Teate ju küll seda ah-mis-nüüd-mina-hoiakut?

Sageli ei ole see pelk ajutine võltsvagadus, vaid põhihoiak. Lisaks ei oska me sageli ka märgata ja sellest tulenevalt ka tunnustada. Siiralt. Kadeduseta. Rõõmu ja uhkusega ligimese saavutuste üle.

Kui lapsi kasvatame mh tunnustamise abil, siis kahetsusväärselt sageli kipub see oskus täiskasvanute suhtluses ununema. Kipume kiituse ja tunnustusega olema pigem kitsid, justkui oodates erakordseid tulemusi ja saavutusi.

Kurblooline paradoksaalsus seisneb aga selles, et kui me ei märka ega tunnusta pingutusi, ei tunne me ühel hetkel ära ka saavutusi. Iga saavutuse taga on pingutus ning pingutust tunnustades aitame kaasa saavutuste sünnile.

Sissejuhatuses kirjeldatud episood kinnitas siinkirjutajale, et tänamine ja tunnustamine on oskus. See ei ole kaasasündinud, vaid õpitav ning kõige paremini omandatav läbi praktika. Mida enam tunnustamist praktiseerime, seda vabamad, õnnelikumad ja motiveeritumad oleme ise ja on ka inimesed meie ümber.

Rohkem märkamist ja tunnustamist muudab elukeskkonna meie ümber elujaatavamaks, sidusamaks ja tugevamaks, millest võidab kogu ühiskond.

Kristel Engman

kolumnist