Kas tahame näha sisaliku teed kivil?
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Arvamus, Toimetaja ringvaade / Number: 18. oktoober 2023 Nr 39 /
Esmaspäeval oli Karl Ristikivi 111. sünniaastapäev. „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe“, on Ristikivi kuulsad luuleread. Nägemine oli fookuses ka viimasel pühapäeval meie kogudustes, kus jutlustati pimedalt sündinu tervendamisime tõlgendamise üle. Tänapäeval on imede uskujaid märksa vähem kui üle 2000 aasta tagasi. Siiski võib oletada, et sündmused, mis ületavad meie tavateadvuse ja teadusliku seletuse piire, teevad inimesed tähelepanelikuks, panevad märkama ja küsima.
Ka loo allegooriline tõlgendamine annab pidepunkte maailma mõistmiseks. Pimedalt sündinu olukorra totaalne muutumine võib ülekantuna olla inimese elus ahhaa-hetk, milles eelnev kogetu ja tõlgendatu saab ühtäkki täiesti uue värvi ja tähenduse. Silmad n-ö avanevad. Avarus vallutab mõistuse ja meeled. Kõik muutub.
Kui vaadelda viimasel ajal maailmas toimuvat – ökokatastroofidest sõjaliste konfliktideni, pommiähvardustest terrorirünnakuteni –, siis mõnel hapral hetkel on soov kogeda ahhaa-elamusele vastupidist efekti ehk siis unustust, kuna maailmas toimuvat on raske taluda. Nähtu, veel hullem mõistetu, on koorem. Inimese valik vägivalda valida – valus. Unustus pole aga teekond Jumala kinkiva armastusega, mis jätkuvalt igal päeval tahab meie ellu tulla ja meis ning meie abil tegutseda. Nõnda siis saab juba sajandeid küsitut jätkuvalt täiesti värskena küsida: kas lubame Jumalal valgustada meie pimedust, lubame tal näidata meile sisaliku teed kivil, isegi kui me seda ei näe?
Kätlin Liimets
