Kas ületame vastuolud?

Tartus toimuval vaimulike konverentsil tuleb arutusele EELK ühtse peajumalateenistuse korra eelnõu, mida tutvustab piiskop electus, EELK jumalateenistuselu ja kirikumuusika komisjoni esimees Marko Tiitus.

2023. aasta jaanuaris otsustas vaimulike konverents toetada piiskopliku nõukogu ettepanekut EELK ühtse peajumalateenistuse korra koostamiseks ja uude lauluraamatusse lisamiseks.

Konverentsi järel tegi konsistoorium jumalateenistuselu ja kirikumuusika komisjonile ülesandeks nimetatud kord välja töötada. Komisjoni koosseis on järgmine: Marko Tiitus (esimees), Sigrid Põld (sekretär), Piret Aidulo, Mart Jaanson, Tuuliki Jürjo, Toomas Nigola, Gustav Piir, Marek Roots, Joel Siim ja Kaido Soom.

Konstruktiivse mõttetöö tulem

„Võttes arvesse, millised tavad ja suundumused meil täna jumalateenistuslikus elus valitsevad ning millised on erinevate vaimulike ja koguduste liturgilised eelistused, on komisjoni ettevalmistatud ühtse jumalateenistuse korra eelnõu mõistlik kompromiss vanema ja uuema liturgilise traditsiooni, samuti ühtlustamise ja mitmekesisuse vahel. Mis ei tähenda, et selles eelnõus ei võiks töö käigus veel ühte ja teist kohendada. Usun, et see suund, mille meie kirik on liturgiliste praktikate ühtlustamisel võtnud, on hea ja vajalik,“ ütleb piiskop electus Tiitus sissejuhatavalt ja lisab: „Tänan kõiki jumalateenistusliku elu ja kirikumuusika komisjoni liikmeid! Nende erialane pädevus ja kogemus annavad sellele eelnõule kaalu. See on ühistöö. Tänan ka neid, kes on komisjonile viimastel nädalatel tagasisidet andnud!“

Koosseisu poolest on komisjon laiapõhjaline, sinna kuulub nii muusikuid kui ka teolooge ja valiku põhimõte oli, et komisjonis oleksid esindatud nii need, kes on praegu pigem Agenda (1951) kasutajad, kui ka need, kes eelistavad Kirikukäsiraamatut (2009).

Komisjon kogunes kolm korda, mõttetalgud olid konstruktiivsed.  „Esmalt panime paika töö üldised põhimõtted ning siis käisime jumalateenistuse korra üksipulgi läbi. Aluseks võtsime juba eelmisele vaimulike konverentsi istungile piiskopliku nõukogu poolt esitatud ühtlustatud peajumalateenistuse korra kavandi. Arutelud olid tõesti põhjalikud, kaalusime jumalateenistuse eri osi käsitledes mitmeid erinevaid variante. Sügiseks jõudsime nii kaugele, et võisime oma töö vilja esitada konsistooriumile ja nüüd juba ka vaimulike konverentsile,“ jagab Tiitus. Ta juhib ka tähelepanu, et eelnõu ei sisalda liturgia muusikalist osa. Sellega hakkab komisjon tegelema siis, kui eelnõu sõnaline osa on vaimulike konverentsi ja piiskopliku nõukogu poolt heaks kiidetud.

Soov ületada vastandamist

Tiituse sõnul on välja töötatud ühtlustatud peajumalateenistuse kord, mis kombineerib elemente Agendast ja Kirikukäsiraamatust. Selle korra alusel jumalateenistust pidades saab vaimulik kasutada nii Agenda (1951) kui Kirikukäsiraamatu (2009) ordinaariumi ja propriumi tekste ja palveid: „Mõnedes jumalateenistuse osades on jäetud erinevad alternatiivid: näiteks võib usutunnistust lugeda nii evangeeliumi lugemise kui ka jutluse järel; Kyrie’t võib kasutada nii vahetult patutunnistuse järel, nagu see on Agendas, või enne Gloria’t, nagu pakub Kirikukäsiraamat. Mõnedes teistes jumalateenistuse osades on mindud ühtlustamise teed – näiteks on kirikuteated paigutatud teenistuse lõppu.“ Komisjon langetas oma otsused arutelude järel konsensuslikult.

„Olles realist saan ma aru, et pole võimalik koostada niisugust liturgilist korda, mis kõikidele 100% meeldiks. Kuid ühine liturgia, mis on aluseks ühisele tänule, tunnistamisele ja kuulutamisele, on väärtus omaette. Selle nimel tasub pingutada ja teha mõned sammud, et üksteisele lähemale astuda. Kui aga mõni kogudus otsustab, et meie ühtlustatud korda omaks ei võta ja jätkame vanal viisil, siis on see nende valik. Ilmselt ühtlustatud korda kellelegi jõuga peale sundima ei hakata, kuid see on juhiseks neile, keda me täna vaimulikeks ja kirikumuusikuteks koolitame ja kes on avaldanud ka soovi, et oleks üks kord.“

Liigne ühtlustamine oleks vale

Eelnõu parandusettepanekuid tuli kümmekond. Mitu vaimulikku küsis, kas eelnõus ei peaks selgelt eristama variante A ja B ehk siis Agenda ja Kirikukäsiraamatu korda. „See on aga just see, millest me tahame üle saada,“ märgib Tiitus, lisades: „Vaimulike konverentsi kaaluka häälteenamusega tehtud otsus on liikuda ühtse liturgia suunas.“ Parandusettepanekuid arutab komisjon enne vaimulike konverentsi ja Marko Tiitus kommenteerib oma vaimulike konverentsi ettekandes komisjonile esitatud küsimusi ja tutvustab, milliste ettepanekutega on arvestatud, millistega mitte.

Usutletav sedastab, et tõenäoliselt niisugust liturgilist ühtsust, nagu oli enne 1990. aastaid, me enam ei saavuta. Võib-olla aga pole seda vajagi. Me näeme, et ka teiste luterlike kirikute liturgilised käsiraamatud sisaldavad erinevaid jumalateenistuste variante või siis alternatiive ühe korra raames. Siiski oleme praegu astumas suurt sammu liturgilise ühtsuse ja korrastatuse suunas.

„Kui on olemas üks piiskopliku nõukogu ja vaimulike konverentsi poolt heaks kiidetud kord, mille sees on mõistlikul määral erinevaid valikuid, siis võimaldaks see tasapisi üle saada Agenda ja Kirikukäsiraamatu kasutajate vastuoludest. Teisalt on liturgia mitte eeskätt tekst või kord, vaid sündmus. Igast vaimulikust, kirikumuusikust ja kogudusest sõltub, kui sujuv, mõtestatud ja ühtne on meie kiriku liturgiline elu. Kaugemaks eesmärgiks on koostada uue ühtlustatud korra põhjal ka uus Agenda või Käsiraamat,“ võtab Tiitus jutuajamise kokku.

Kätlin Liimets