Kas uus materjal religiooniõpetuseks?
/ Autor: Toomas Jürgenstein / Rubriik: Kolumn / Number: 10. jaanuar 2007 Nr 2 /
Möödunud nädalal ilmus koolidesse kõikidele abiturientidele tasuta jagamiseks mõeldud «Eesti kalender 2007/10220». Tekstid on kirjutanud Elo Liiv, kalendrit ilmestavad suurepärased loodusfotod on välja valitud konkursile laekunud 502 töö hulgast. «Kõikidel loodusrahvastel on olnud looduskalender, mis määrab ära aastaajalised tööd ja tabud, kus ei tohi ühte või teist tegu teha, tegemata jätta. /…/ Looduse poolt «pakutavad» võimalused kergendavad meie töid ja tegemisi, kui neid õigesti ajastada,» selgitab tekstide autor kalendri vajalikkust.
Teisalt on tegemist üsna klassikaliselt misjoneeriva üllitisega ning seetõttu pole üllatav selle suunatus just vastuvõtlikele koolinoortele. «Inimesed hoolivad üha enam oma rahva kommetest ja tõekspidamistest (milleks kummarda võõraid jumalaid kui oma kodused hinged igatsevad?), on õige avaldada asju, mis on omanud väärtust kuni invasioonide ajastuni. Ehk on meie esivanemate tarkusest meile ka tänapäeval abi,» selgitab Elo Liiv oma arusaamu õige maailmavaate ja usu olemusest ning tarvidusest.
Tekstide autor kurdab, et «kirik on üldse aegade jooksul esiisade kalendrit püüdnud välja suretada, asendades vanad kohalikud pühad kristlikega». Kalendris väidetakse, et seitsmevennapäeva aluseks pole mitte imperaator Hadrianuse (117–138) poolt uue palee valmimise puhul hukatud lesk ja ta seitse kristlasest poega, vaid legend «seitsmest maausulisest vennast ja nende emast, kes põletati kristlaste poolt, kuna jäid oma usule kindlaks» või siis on süütalastepäev «vana ja tuntud päev, mil tüdrukud said pidudest kõige rohkem lapsi». Koolides levitatava kalendri koostamiseks on kasutatud Aleksander Heintalu raamatut «Estide (tšuudide) hingestatud Ilm», Maavalla kalendrit 10219 ja Maavalla Koja kodulehekülge.
Samas olen õpetajatöös ikka tõdenud, et igasugused misjoneerivad väljaanded on religiooniõpetuse seisukohalt hõlpsasti kasutatavad ja mitmes mõttes õpetlikud. Seda enam, et sageli levitatakse neid suurtes tiraa˛ides, mistõttu need on lihtsalt kättesaadavad. Nii näiteks võib ateismi käsitlusel abi olla Ervin Õunapuu filmist «Lihtsad küsimused», Rahvusvahelise Krišna Teadvuse Ühingu seisukohti saab näitlikustada A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupada raamatute abil, jehoovatunnistajate mitme väite käsitlemiseks sobivad «Vahitorni» numbrid jne. Loomulikult on selliste väljaannete kasutamisel õppetöös vajalik kriitiline, võrdlev ja avatud lähenemine – see aga on religiooniõpetuses endastmõistetav. Taoline õppematerjal on ka «Eesti kalender 2007/10220».
Toomas Jürgenstein
