Kas varsti tuleb maailmalõpp?

Maailmalõpuennustusi on irvitatud juba nii palju, et ainult imestada jääb, miks neid ikka veel esitatakse. Küllap siis ei taba pilkamine märki, sest inimesed enamasti ei talu naerualuseks jäämist. Olen veendunud, et maailmalõpust rääkijatel on tõsi taga – omal ajal mõjutas Jee­suse apokalüptiliste tulevikuennustuste (Mt 24, Mk 13, Lk 21:5–36) üle mõtisklemine (kõige muu kõrval) ka minu enda kristlasekssaamist.
See, et inimesed maailmalõpu üle arutlevad, on igati mõistetav. Lõpp ju ükskord tuleb – selle tõdemuse valguses tuleb meil mõtestada oma elu. Ka küsimus, millal tuleb lõpp, võib erutada nii teadlasi kui usklikke (sageli samu isikuid). Et vana ajastu lõpu ja uue ajastu tuleku aeg ning viis on meile teadmata (Ap 1:7, Mk 13:32), sellega enamasti nõustuvad nii religioonide kui ka muude maailmavaadete esindajad.
Tean omast käest, kuidas Piibli väidete uurimine maailmalõpu kohta toob rahu südamesse ja rõõmu hinge – midagi kirjeldamatut hakkab särama sisimas. Usutunnetuse kaudu veendume, et lootus on olemas. Kuid nagu inimmaailmas ikka, ei rahuldu mõned nii vähesega ja püüavad veenduda sündmuste täpses käigus vana ning uue ajastu vahetumisel. Kristluses on maailma lõppu püütud välja arvestada kahe tuhande aasta jooksul (igal aastakümnel on ilmunud uued kuulutajad), kuid alati on eksitud, sest lõppu pole tulnud.
Nüüd kuulutab apokalüptilisi sündmusi ette Tiibeti laama, keda tuntakse Shambala oraaklina. Toomapäeval, 21. detsembril 2012 pidi tema sõnumi kohaselt toimuma galaktiline nihe, mille käigus Maa mattub täielikku pimedusse ja vaikusse. Kaovad elekter ja gaas, sidevahendid ei tööta ja heli ei ole, sest meie planeet läbib galaktilist nullvälja, kus pole ruumi, aega, energiat ega gravitatsiooni. Kahe kuu jooksul on väljas liikumine üliohtlik.
On inimesi, kes tunnevad hirmu maailmalõpu ees. Neile teatab laama, et saabuvat sündmust ei tuleks siiski karta – 3–4 päeva pärast ilmuvat pimedusest taas valgussähvakud, heli ja viimaks Päike. Enne sündmusi aga tuleks lõpetada kõik tööd ja maksta võlad, võtta oma dokumendid, raha ja pere ning lahkuda linnast varjupaika, kus on kahe kuu jagu toitu, vett ja küttepuid. «Loomad tunnevad seda ette ja saavad hakkama. Inimesed seevastu võivad hulluks minna. On oodata, et kümme protsenti rahvastikust seda üle ei ela,» selgitas ta.
Shambala oraakli sõnul muudab «maailmalõpu» kogemine inimeste mõtlemist ja tunnetust – nad muutuvad vaimsemaks. Alates 2013. a märtsist taastub Maa peal normaalne rütm, maailma eri paigus kerkivad uued vaimsed-teaduslikud õpetused. «Tegemist on inimkonna pikaajalises arengus ühe tähtsaima muutusega,» nendib laama (www.hingemaailm.ee).
Kas peaksime seda ettekuulutust uskuma? Tahaksin hirmunuile öelda, et mõelda nii ju võib, sest eks me ikka looda nagu Jeesus ja apostlid, et praegune vilets maailmaajastu saab ükskord otsa. Kuid ärgem ajusid kaotagem, kui keegi tulevikuennustuste suhtes liiga targaks osutub! Loendamatult paljud lõpukuulutused on jäänud täitumata.
Kuidas mõista näiteks järgmist ettekuulutust? Ilmutusraamatus öeldakse, et õndsaks saavad ainult 144 000 inimest: «Need on need, kes ei ole endid rüvetanud naistega, nad on puhtad nagu neitsid» (Ilm 14:4). Mida järeldada? Kas õndsaks saavad ainult mehed, kes on «puhtad nagu neitsid»? Kas naised üldse ei saa õndsaks? «Viidet tuleks mõista sümboolsena,» kirjutab Leon Morris. On muidki kohti pühakirjas, mille põhjal on võimatu midagi täpsemat järeldada tulevikusündmuste ja loodetava õndsuse kohta.
See võib küll olla, et Maad tabab mingi tundmatu sündmus. Aegade lõpul loodetavasti juhtub, et kõiksuse kõik dimensioonid transtsendeeritakse (= surnute ülestõusmine). Kuid ei Jeesuse ega Pauluse kirjeldused (1Kr 15, 1Ts 4:13–5:11) pole täitunud kujul, nagu nende ennustustest senini on aru saadud. Meile lähim «maailmalõpp», kus oma elu üle peame aru andma (juhul kui Kristus peatselt taevases kirkuses tagasi ei tule, nagu loodame), saabub tõenäoselt ikkagi meie isiklikul sellest maailmast lahkumisel.

 

 

 

 
 
Arne Hiob,
teoloogiadoktor