Kas vastandumistest leidub väljapääsutee?

Elame suurte vastuolude ja kiirete muutuste ajastul, mil omavahel võistlevad ja ka võitlevad ühiskonnakorrad, riigid ja riikide grupid, rahvad, üksikisikud, religioonid, väärtusruumid, erakonnad. Ka pühakiri osutab sellele, et vastandumised on inimkonnale igiomased aegade algusest. Ei ole teemat, millest ei saaks vastandust tekitada. Eesti ühiskonnas on viimastel aegadel olnud sellisteks muudatused maksupoliitikas, kestev obstruktsioon riigikogus, perekonnaseaduse muutmisega seonduv, kuid sarnast vastandumist on ilmnenud ka kliima- ja keskkonnaküsimustes, Nursipaluga seonduvates debattides, haridusmaastiku korrastamisel ja teistes eluvaldkondades, mis puudutavad märkimisväärset osa ühiskonnast.

Kohati reljeefne vastandumine ilmestab seda, mida tehakse või tegemata jäetakse, millele või kellele tähelepanu pööratakse või pööramata jäetakse, keda kiidetakse, keda manitsetakse, keda tühistatakse. Jõuline vastandumine meie ühiskonnas ei ole juba ammu enam erand. Kergelt võib jääda mulje, et vastandumised on meie praeguse aja märk ja süvenev trend. Väärikas ning teist osapoolt aktsepteeriv ja lugupidav vastandumine on siiski osa demokraatlikust ühiskonnast. Tähelepanelik tuleb aga olla siis, kui vastandumisse ilmuvad teist osapoolt alandavad, pahatahtlikud noodid. Mida rohkem on selliseid leppimatuid vastandumisi, seda hapram on iga sootsium, ka kirik.

Ühiskond, milles tegutseme, ja maailm, milles toimime, on mitmes mõttes laetud. Seda on võimendanud viimaste aastate kannatused (pandeemia, sõjad, kiired kliima- ja keskkonnamuutused), mis muutuvad üha kiiremini globaalseks, aga ka üldine majanduslik ebakindlus. Elame mitmetasandilise vastandumise ja sellest lähtuva pideva pingeseisundi ajastul. Seejuures oleme üsna osavad pingeid ka ise kas tahtmatult või taotluslikult kruvima.

Vastandumised osutavad väärtuskonfliktidele, millest meie ühiskonnas puudust ei ole. On ka väärtuskonflikte, mis jäävadki lahendamatuks ning nendega tuleb n-ö elama õppida. Hiljuti oli ühes kristlikke pedagooge koondavas aruteluruumis vestlus selle üle, kuidas astuda vastu üle maailma levinud halloween’i tähistamise kultuurile, millel on oht varjutada nii mõnegi hinnangul meie endi rahvakalendris olevaid tähtpäevi ja pühi, ning arutleti selle üle, kuidas sellele ilmingule, millele omistati paganlikke tunnuseid, vastu seista. Seejuures küsimata, kas vastuseis on üleüldse vajalik või millised on kõrvitsapüha mõjud meie traditsioonidele või kas kooseksisteerimine oleks võimalik. Hirm, ebakindlus ja teadmatus tundmatu ees on sageli vastandumise lätted.

Samuti osutavad praegust aega iseloomustavad vastandumised inimlikele egokonfliktidele, mis on ka seotud väärtushinnangutega. Egode põrkumisega emotsioonide laval ning must-valgele mõtlemisega. Usun, et meil kõigil on mõni selline kõiketeadjast tuttav, kellel on enda arvates alati õigus, kelle sõna peab jääma viimaseks ning kehtivaks ja kes ei ole vastaspoolt kuigi varmas ära kuulama, sest kõik asjaolud on niigi selged.
Küllap soodustab vastandumisi ka üldine tempo – meil ei ole aega süveneda, kuulata ja järele mõelda, vestluskaaslasele silma vaadata, püüda mõista. Keskaja Euroopa talupoegade ajatunnetus oli tsükliline ja seda raamistasid aastaaegade vaheldumised. Erinevalt meie ajast puudusid seesuguses aja korduses kiired arengud, sest elati käesolevas ajas.

14. sajandi alguses hakkasid inimesed mõtlema tulevikust kui eesootavast võimalikust muutusest, ja tulevikust, mis võiks olevikust erineda, on oma teoses „Unelmate ühiskond“ tõdenud Taani futuroloog Rolf Jensen. Ta prognoosis paarkümmend aastat tagasi, et muutuste tempo kiireneb. Täna teame, et tal oli õigus. Samuti pole täna enam meile uudiseks tema tõdemus, et meie valikuid hakkavad määrama narratiivid, mis tänapäeval on osaks vastandumistest. Nüüdisaja konfliktid on enamasti hübriidsed ja sageli mh narratiivide vastuolud.

Siiski on mõõdukas vastandumises ka kasulikku – need kuuluvad teatud kasvu- ja arenguprotsesside ja kasvamise ning oma väärtushinnangute kaitsmise juurde.

Ka meie kirik on viimastel aegadel olnud mitmete turbulentside pöörises. Kuidas olukorrad lahenevad, näitab aeg. Vastandumise ajastul on meie suurimad küsimused seotud sellega, kuidas oma väärtusi väärikalt hoida, inimeseks jääda, enda ja ligimeste eneseväärikus säilitada, vaimne tervis korras hoida ja ka ligimeste oma toetada, oma usku mitte kaotada. See teekond sisaldab ka oma ego vaigistamist ning alandliku meele ja tänuliku pilguga Looja poole vaatamist, palvet rahu ja lepituse pärast.

16. oktoobril kutsuti ajast igavikku üks Soome rahvusvaheliselt tuntuimatest diplomaatidest, hilisem president ja Nobeli rahupreemiaga tunnustatud rahuvahendaja ning hinnatud lepitaja Martti Ahtisaari. Ta oli rahvusvahelist lepitajatööd tehes veendunud, et rahu puhul on viimselt küsimus inimeste tahtes. Ahtisaari leidis, et kõiki konflikte on võimalik lahendada ning neid ei saa erinevaid ettekäändeid kasutades venima jätta. Vastandumiste ületamiseks on tarvis tahet. Avatust kompromissideks ja ligimesele n-ö poolele teele vastutulek loob eeldused vastandumiste ületamiseks ja rahuks.

Kõige kindlamalt saame vastandumisi ületada, kui meie ülim eesmärk on rahu – rahu Jumala, ligimese ja iseendaga.

Kristel Engman

kolumnist