Kassari kabelivõtmete hoidja

Jalutuskäik kultuurilooliselt rikkas Kassari kabeliaias on mõtlikult rahulik. Saatjaks merehalli salliga kirikuteenija Reet Kääramehe (66) tagasihoidliku ja maheda, justkui laulva häälega pajatatud lood ning siinsamas puudesalu taga lõppev tee. Edasi on vaid vaikselt kohisev meri, justkui maailma lõppu oleks jõudnud, aga lõpust saavad alguse uued algused. Nagu siit pühakojastki: kes saadetakse teisele poole, kes alustab koos Jumalaga, kes koos kaaslase ja Jumalaga, kes võtab hingetõmbeaega, et kosutavas rahust meelerahuga taas argipäeva naasta.
Hauasammaste read
«Siin on Palade kooli direktori haud, siin kunstnik Ants Viidalepp, näitleja Olev Eskola koos abikaasaga,» osutab kirikuteenija vilunult. Kabelist paremal püüab tähelepanu parunite hauasammastega samas reas lihtne puust, ilma nimesildita rist. «See on Sigade Aadu kalm. 10–12aastane Aadu olla sead vilja lasknud ja surnud karistuseks saadud nahatäie tagajärjel. Mõisarahvas väga ärritunud selle loo peale ja laps maeti parunitega ühte ritta, et Jumala ees oleme kõik võrdsed. Nime ristil tõesti pole, aga rahva mälus on ta säilinud,» vestab Reet.
Jõuame Lepa Anna (Anna Sooba) hauani, kelle Voldemar Panso kuulsaks kirjutas oma raamatus «Naljakas inimene». Sõnaka naisena olnud Anna suurepärane kosjamoor: nõnda tegi ta enda ümber palju paare õnnelikuks.
Üle ega ümber ei saa ka Ilusa Villemi rahupaigast (Villem Tamm 1836–1915). Kivile on tahutud: «Villemi näo järele lõi J. Köhler Teda, kes kutsub: «Tulge minu juurde kõik» Matt. 11,23». Küsimise peale, et kas Kaarli koguduse altarimaali Jeesuse prototüüp oli tõesti nii raske iseloomuga mees, nagu rahvas räägib, vastab Reet, et ega ta õel olnud, pigem äkilise ütlemisega.
Villem mõelnud välja ka tammisüsteemi, mis praegu ühendab Kassari saart Hiiumaaga. Enne oli rahval päris keeruline siin liikuda, seepärast ehitati ka kabel, et pigem tulgu üks ehk kirikuõpetaja kui kogu rahvas läbi vee Hiiumaale kirikusse.

Lapsepõlvemälestus
Rahvast liigub Kassari kabeli ümber palju, ka meie vestlusse lõimub paar reisiseltskonda. Reet sõidab siia veidi üle kilomeetri kauguselt kodutalust Tagukülast kas rattaga või jalutab viisteist minutit. «Liikumine kulub ära. See suvi märkan, et külastajaid on rohkem kui varem,» sõnab Reet, kui siseneme kivist väheldasse ühelöövilisse tagasihoidlikku elektrita pühakotta. Üheksa pingirea otstel sirges reas seisavad valged küünlad, mõnest kuueteistkümne ruuduga aknast poeb sisse õhtuse päikesevalguse pehmus ja vaasis lõhnavad valged hortensiad.
Reet meenutab oma esimest mälestust kabelist: ta käis teismelisena klassiga siinkandis jalgrattamatkal. Kabel oli siis viletsas seisukorras: põrand ja aknad katki, pingid laiali paisatud, uksi polnud, igal pool praht. «Hämmastas, et seinal rippusid pärjad. Keegi oli nad toonud. Mäletan siiani isegi lahkunu nime. Jah, kõik oli kaoses, kuni 60ndatel kohaliku kolhoosi esimehe eestvedamisel kabelit taastama hakati,» jutustab Reet, istudes kabeli vasakpoolse pingirea viimases pingis, oma lemmikpaigas, kust on kogu kabel näha.

Küünlavalguse laik
Järgmine mälestus pärineb 2009. aasta jõuluteenistuselt, mida pidas tol ajal usuteaduse instituudi üliõpilane, kirjanik ja luuletaja Tõnu Õnnepalu. Tuiskas hirmsasti, lumesahad muudkui käisid edasi-tagasi. Rahvast oli nii palju, et Reet ei mahtunud kaugemale kui torni alla eeskotta seisma. «Oli juba hämar. Tundsin soojust ja kuulsin häält, ent ei näinud muud kui küünlavalguse laiku laes. See oli väga ilus elamus. Kui lapsena isaga Kärdla kirikus käisin, siis oli ka kirik täis. Mäletan tumedaid mantleid enda ees ja ka siis oli lagi küünlavalgusest valge. Kassari küünlavalguse laik oli kui tervitus lapsepõlvest. Ilus oli,» kõneleb Käina vallas Luguse külas Lepiku talus ühes venna ja kahe õega kasvanud Reet.
Sünnitalu olnud väga elujõuline, pidevalt elas koos lastega majas kümme inimest, peeti loomi ja põldu. Vanaema lugenud ikka omaette piiblit ja kuulanud pühapäeva hommikutel Soome Raadiost soomekeelseid jumalateenistusi. «Ta ikka ohkas, et käib küll, aga ega suurt midagi aru ei saa,» räägib Reet. «Ega me kirikus väga ei käinud, aga isa kärgatas mõnikord puutööd tehes kodus kirikulaulu laulma. Ema ikka manitses. Oli nõukogude aeg,» jagab Reet oma lapsepõlve kilde. Vanemad tahtnud lapsi ristida koolipõlves, ent nad hakkasid vastu. Vee pähe valamine tekitas hirmu ja küllap oli see ka kooli ideoloogilise töö mõju.

Täiskasvanuea otsus
Ristitud ja leeritatud sai Reet viimaks 19. detsembril 2009 siinsamas kabelis. Oli kokkulepe, et täiskasvanute leeriõpetuse lõpetab vaikne talitus, ent üllatusena oli kohal palju rahvast ja koor laulis. «Esimene mõte oli, et lähen tagasi. Ent väga tore oli, et õpetaja nii tegi. Pärast ristimist ja leeri oli minus rahutunne, et see, mida pikki aastaid igatsesin, on viimaks tehtud ja hea, et just siin tehti,» meenutab Reet tänulikult naeratades.
Reeda suur unistus noorena oli kunsti õppida, ent konkursid olid suured ja julgust ei jagunud. «Ikka lootsin, et küll ma jõuan, see «küll ma jõuan» ongi suur rumalus. Kahju, et ma oma unistust ei teostanud,» nendib ta elukogenult. Hiljem õppis ta juuksuriks, et seegi kunstiga seotud, ent ei meeldinud: «Tahan olla kunstiga kahekesi. Naljatan, et kui inimene tooks pea ja tuleks pärast järele, siis teeksin soenguid.»

Võtmete hoidja
Kassari kabeli võtmete hoidjaks sai Reet peagi pärast ristimist. «Eelmine kirikuteenija Põllu Hilja suri järsku ja õpetaja Kristjan Simson ütles ikka, et elan siin lähedal, et mind oleks nagu saadetud õigel ajal,» ütleb Reet.
Reet võttis värske ristiinimesena ülesande vastu, ent alguses pelgas, kuidas hakkama saab. «Kontserdid ja küünlad. Oli vastutuse hirm. Tulin ametisse esmakordselt märtsis 2010. Väljas tuiskas hirmsasti, uks käis kiiks ja kääks, siis lendas äkki kusagilt suur paberileht suure sahinaga peaaegu altari ette välja. Ehmatasin, aga polnud aega hirmu tunda, lasin kätel käia, videvikus tulid juba lähedased kirstu juurde,» meenutab Reet esimest korda ametis.
Kellalöömine, koristamine – ämblikud on suvel väledad –, lillede toomine, küünalde sättimine, et vaade poleks hambuline, ning muidugi suvel kabeli lahtihoidmine ja inimestega suhtlemine on Reeda tavalised toimingud.
Talle meeldib kabelis ka üksi istuda ja mõnikord, kui on raske, läheb ta altari äärde: «Kui Jumalale endast räägid, siis teed enesesse tühja ruumi ja saad rahu tagasi.» Pühakirjast on Kassari kirikuteenijale südamesse jäänud pimeda Bartolomeuse lugu, mida koos pojaga baptistide juures pühapäevakooli tunnis kuulis. «Kuldne kirjakoht. Seda olen hoidnud hinges, et kui oled hädas ja abi vajad, siis ära häbene hõigata. Ja saadki abi,» ütleb Reet veendunult.
Kätlin Liimets

Kassari kabel
Asub Hiiumaal Käina vallas Esikülas.
Eesti vanema kirikuarhitektuuri traditsioone järgiv sakraalhoone.
Ehitatud 1802. aastal Pühalepa kiriku filiaalina.
Kassari kabel oli olemas juba 16. sajandist, ilmselt puidust hoone, midagi säilinud pole.
Nõukogude ajal oli maha jäetud.
Viimane suurem remont ja taaspühitsemine 1992–1993.