Katikiissmuse-raamat

Oma poisipõlvest mäletan, kuidas Emme (minu vanavanaema Johanna Eliisabet, keda kõik sõltumata sugulussidemetest kutsusid Emmeks), korduvalt kahetses, et oli oma „katikiissmuse“ (täpselt nii ta ütleski – katikiissmus) kellelegi ära andnud ega saanud seda minule kinkida. Ma mõtlesin sageli, mis raamat see „katikiissmus“ õieti on ja millest olen ilma jäänud.
Sain vastuse peaaegu hõbeleeri jagu aastaid tagasi, kui minu leeriõpetajad Jaan Jaani ja Urmas Viilma andsid mulle mu päris oma katekismuse. Väikese raamatu, mis tundub üheltpoolt lihtne, ehk lausa naiivnegi „päris“ teoloogiaga võrrelduna. Kuid teisalt on see raamatuke nii sisukas ja sügav, et saksa teoloog Albrecht Peters on kirjutanud viieköitelise Lutheri katekismuste kommentaari, mille maht on kokku üle 1200 lk!
Vaieldamatult on katekismus olnud neid tekste, mis on ligi 500 aasta jooksul kujundanud eestlaste mõttemaailma. Esimene eestikeelne (küll osaliselt) säilinud raamat oli katekismus. Mitte küll Lutheri oma, selle olid kirjutanud Simon Wanradt ja Johann Koell, kuid see trükiti veel Lutheri eluajal (1535. a, kuus aastat pärast Lutheri raamatukese ilmumist) Wittenbergis palju Lutherigi teoseid avaldanud Hans Luffti juures.
Kuid Lutheri „Väike katekismus“ oli see, mis ilmus eesti keeles kümnetes, kui mitte lausa sadades trükkides. Katekismus moodustas Forseliuse esimese eestikeelse aabitsa põhimahu ja sai nõnda lõpuks „katikiissmuseks“ par excellence.

Avar sõnastus
Kuigi tänapäeval on ka „päris“ teoloogia igale soovijale elutoa diivanil interneti kaudu kättesaadav, ei ole katekismus minu arvates kuidagi oma tähtsust kaotanud. Kui maailma suurtes ülikoolides liigutakse usuteaduskondades teoloogia juurest üha enam religiooniuuringute suunas ja konfessionaalsus jääb või on jäetud tagaplaanile (usuteaduse instituut on tänapäeva Eestis küllap ainus kõrgkool, kus saab õppida distsipliini „luterlus“), on koguduseliikme jaoks oluline konfessionaalne identiteet. Katekismus annab lugeja jaoks jõujooned, mille abil tõlgendada ja rakendada Jumala sõna tänases päevas.
Kasutan praegusel ajal katekismust üsna palju leeriõpetuses. Minu jaoks on saanud oluliseks Lutheri toodud sõnastuse kaks aspekti. Üheltpoolt selle avarus. Nii arvab ta 4. käsu seletuses vanemate hulka ka „isandad“ – nüüdisaja mõttes niisiis muude hulgas ka presidendi, peaministri ja kasvõi koolidirektori.
Või loeme, et igapäevane leib on lisaks päris leivale kõik see, millest, mille keskel ja mille armust igaüks elab (jumalakartlik abikaasa, hea valitsus, hea ilm, rahu ja sõbrad kaasa arvatud).
Lutheri avar sõnastus ei luba usul siiski muutuda ähmaseks ja laialivalguvaks vaimsuseks. Jumala isikulisus, inimese lootusetu patusus või Jumala inimesekssaamine Jeesuses on tõed, milles ta ei ole valmis sammukestki taganema.

Mõjutanud kümneid põlvkondi
Teine aspekt on Lutheri võime keskenduda olulisele. Nii võiks armulaua seletus Lutheri „Väikesest katekismusest“ saada oikumeenilise lähenemise lähtekohaks. Lutheri väljend „See on meie Issanda Jeesuse Kristuse tõeline ihu ja veri /—/ leivas ja veinis söömiseks ning joomiseks seatud“ keskendub sellele, mis loob armulaua.
Luther on teatud piirini valmis tunnustama armulaua­elementide muutumist ühe võimaliku seletuskatsena, kuidas on Kristus leivas ja veinis reaalselt kohal, kuid ta jätab kõrvale kõik katsed püüda seda muutumist kuidagi ära seletada.
Seega kui pidada silmas, et nii luterlik, katoliku kui ka õigeusu kirik tunnistavad Kristuse reaalset ligiolu armulaual, on Lutheri vormelil „see on Kristuse tõeline ihu ja veri“ tugev oikumeeniline potentsiaal.
1529. a ilmunud „Väike katekismus“ on raamatuke, mis on mõjutanud kümneid põlvkondi kristlasi üle kogu luterliku maailma ning kuulunud alates 1632. a eestlaste lugemisvara hulka. Hiljem lisandusid sellele veel lauluraamat, tähtraamat ja Piibel. Emmel ei õnnestunud oma „katikiissmust“ küll mulle pärandada, päris oma katekismuse sain leerikoolis, kuid päriselt olen seda hindama hakanud alles hiljem, juhatades leeriõpilasi kristliku usu luterliku versiooni juurde.
Joel Siim,
Harju-Madise koguduse õpetaja