Katsumine põhimõtetes

Kõik mu erialased õpetajad ja need inimesed, kellelt mul oli midagi õppida, olid oma valdkonnas autoriteedid. Mis selleks valdkonnaks just oli, pole siinkohal tähtis. Olulisem on see, et nad kõik hoolitsesid ka ühe inimlapse silmaringi laiuse eest, kuhu pidid nende veendumuses kuuluma mõned vaimulikudki probleemid. 

Üheks niisuguseks probleemiks oli „tänulikkus“ kui usulahuülene hoiak, teiseks „kannatlikkus“ kui inimese vastupidavus, aga ka kui eneseksjäämine ja püsimine piirides (või mõõdutundes), kolmandaks „truudus“ kui ühtaegu (a) kõrvalekallutamatus teelt, mille kasuks sa kord varemini oled otsustanud, ja kui (b) niisugune põhimõttekindlus, mille aluseid sa oled võimeline oma tegudega põhjendama ning kaitsma. 

Ühtegi pühakirjalist teksti minuga koos läbi ei võetud, ent hea ja kurja eristamist õpetati küll ja korduvalt. Eriti käis see muide pilkamise kohta, milles ma väiksemana lubasin enesele mitmesuguseid üleannetusi. Jäi meelde, et aasida sa võid ning näiteks meie pikki vestlusi klassik Kalju Lepikuga ei kujuta ma teisiti ettegi, kuid pilkamisega ole ettevaatlik, sest kust võib sinusugune teada, kuidas sa mistahes pilget ise talud.

1980. aastate teisel poolel, mil Eestis hakati kokku panema IME ideoloogiat ja sõnastust, tõusis eespool visandatud probleemide kokkupuutekohal minu ette küsimus Eesti teaduse kohast maailma jaoks ning meie eneste keskel. Sõna „teaduspõhine“ siis ei kasutatud, märksõnaks oli „teadusmahukus“. 

Mina tahtsin IME alusteksti hoopis teistsugust sõna, säärast, mis sisaldaks ka pühendumust. Nõnda sündiski hiljem praeguse põhiseaduse lõplikus redaktsioonis paragrahv 38, mis sedastab, et „Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad./ Ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud piires autonoomsed“. 

Tollal ei tundnud ma kõrgema hariduse korraldust keskajal veel nii piisavalt, et oleksin teadnud täpselt, kuidas kunagi ennemuiste akadeemilist vabadust mõisteti. Sellena käsitati siis olukorda, kus õppetool on vaba tähenduses „korraliseks professuuriks vakantne“ ja õpetlane, kes sellisele kohale valitakse, ei kasuta oma vabadusi ilma diskussioonita õppeaine sisu üle. 

Doktriinid olid võimalikud, dogmad väljaspool konfessionaalseid õppeasutusi mitte. Doktriin on näiteks evolutsiooniõpetus Charles Darwini moodi. Dogma on pimesi usutav ning vaieldamatuks peetav väide, millest füüsika ajaloos on tuntuim vahest eetrihüpotees (milles see seisnes, leiab lugeja kerge vaevaga üles internetis, kus seda on kirjeldatud ka eesti keeles küllaldase arusaadavusega). Teokraatlikes riikides on õpetamise vabadus järelikult võrdlemisi piiratud.

Taas jõudsin ma sama probleemi ette nüüd, mil jälgin seda, kuidas käiakse akadeemilise vabadusega ümber Kesk-Ida islamiriikides. Omalt poolt oli see vabadus mulle loomuomane juba siis, kui ma ise õppejõuna alustasin. Veel perestroika-aegses Tartu ülikoolis kuulus eesti filoloogide curriculum’i niisugunegi õppeaine nagu „Nõukogude Liidu rahvaste kirjandus“. Erilist õpikut selles semestripikkuses distsipliinis ei olnud, Eesti NSV oludele kohandatud üleliidulist programmi samuti mitte. 

Kuna ma seetõttu olin kursuse sisus vaba, otsustasin, et õpetan üleval märgitud nime all võrdlevat kirjandusteadust ehk seda, kuidas üksikutes regioonides minnakse rahvaluulelt edasi või talle kõrvale kirjandusliku loomingu juurde ja kas väikerahvaste mikrokirjandus jääb episoodiks või areneb viljakaks kirjanduskultuuriks ning kuidas tekib maailmakirjandus nii paremikuna kui ka inimkonna ühise saavutusena. 

Oli tähtis saavutada, et üliõpilane ei jääks sõltuma enam või vähem juhuslikest tõlgetest eesti (või ka vene nõukogude) keelde, vaid hakkaks mõistma, kuidas rahvaluule ja eepiline kirjandus võivad vahendada eelajaloolisi sündmusi ning mismoodi võib eepika oma rahva ajalugu esitada märksa ehedamalt kui ükskõik milline kroonutruu õpperaamat.

Oma taotlustes ei olnud ma mingi erand, niisuguseid õppejõude oli palju rohkem. Olemata isekeskis kõik tuttavadki, ei tahtnud me õieti rohkemat, kui et tudeng ei peaks hiljemini midagi täielikult ümber õppima. Et ma nüüd loeksin võrdlevat kirjandust hoopis teisiti kui tollal, on loomulik, sest praegu tunnen näiteks altai rahvaste sõnakunsti tunduvalt lähemalt kui toona. Altai ehk varemini oiroodi rahvaste hulka võiks arvata osa mongoleid. Nende rahvaste keelte nimekas uurija oli teiste seas USAs Indiana ülikoolis töötanud professor Alo Raun (1905–2004).

Püstitaksin küsimuse aga üldisemalt ja nimelt: kellel on üldse kohustus tagada akadeemilise vabaduse kestmine ja millised õigused tal ses suhtes on? Küsimus ei ole abstraktne, sest igal õpetlasel on ka omad poliitilised kohustused ning kui ta ise ei olegi ilmtingimata erakondlikult seotud, siis võib olla poliitiliselt profileeritud tema töö. Vadjalaste keskel tegi sellist tööd koos oma õpilastega professor Paul Ariste, isurite keskel dr Arvo Laanest, vepslaste hulgas professor Tiit-Rein Viitso, lõunapoolsete karjalaste asualal Moskva külje all dotsent Paula Palmeos. 

Teaduse rahvusvahelisel evakuatsioonil on erisugused ülesanded, tema kontrollib peamiselt teaduse viljakust. Kui Eestis on akadeemiliste vabaduste kaitsmine õigupoolest üsna ebamäärane, siis on asjakohane töö jäänud tähelepanelikult paraku tegemata ja nii me ei teagi, kui kaugele võivad selles iseenesest otsatus vallas minna islami üksikud koolkonnad suvalises paigas, kus nad protsesside kulgu mõjutavad. 

Me oleme harjunud pidama fundamentaalset islamit väga konservatiivseks, peaaegu et Muhamedi-aegseks. Sedasi meelestatutena on meil äärmiselt raske mõista olukordi, milles islam möönab õigusi käituda ka liberaalselt ning kui püsivalt ta seda lubab. Põhimõtteliselt on ju vähemasti kummaline, et Pakistanis on muhamedlase jõukus paremal järjel kui Afganistanis, ehkki rahvus võib olla sama nii ühel kui ka teisel pool riigipiiri. See kummalisus ei ole jäänud Kaspia taha pidama, ta on juba pikemat aega tulnud üle mere.

Konservatiivsuse üle ei tohi otsustada seega üksipäinis tema britilike parameetrite järgi ja seda enam, et inglaste konservatiivsus oli juba loomuldasa ekspansiivne. Meie siin ei ole nii vabad, et võiksime neis asjus jääda rangelt pealtvaatajate sekka ning minna staadionilt ära omatahtsi.

Peeter Olesk,

kirjandusteadlane