Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Keegi ei jää ükskõikseks

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Number:  /


Bancheny Püha Taevaminemise klooster. Internet.

Peaaegu kaks nädalat januneme uudiste järele lootuses kuulda häid sõnumeid. Paljud, väga paljud inimesed ja organisatsioonid on Ukraina inimestele ulatanud abikäe. 

Üks vapustavamaid uudiseid, mis meieni esimese sõjanädala jooksul jõudis, oli kaksikute sünd Kiievis pommivarjendis. Lapsed ikka sünnivad, aga selle rõõmsa info jõudmine laia maailma andis uut lootust, et kuri ei saa maailma valitseda. Oma panuse inimeste abistamiseks, aga ühtlasi sõja võimalikuks lõpetamiseks on saanud ja saab anda iga inimene. Nagu ka palvetada, igal päeval ja ööl.

Tõde või vale?

Mitu aastat tagasi väljendas Venemaa patriarh Kirill oma vastumeelsust aastal 2014 alanud sõja suhtes ja küsis, mis õigeusu kirikust üldse saab. Ta keelitas mitte valima vaenuteed, ent ometi sõda jätkub ja on omandanud nüüd uue ja julmema mõõtme. 

Neljandat ametiaega on Vladimir Putin patriarhi õnnistusel riigi kõrgeim juht, sedagi saab arvuti vahendusel vaadata. Kui patriarh oleks ette näinud …? Küsida ju võib, vastust aga pole. Youtube’i kanalil näeb video-

klippe viimase paarikümne aasta jooksul Venemaal taastatud või ehitatud pühakodadest, mis ülistavad ilmselt riigi võimsust. Kaadrid on ilusad. 

Aga iga päevaga kasvab nende vaatajate arv, kes jälgivad õigeusu kirikutes peetavaid palvuseid, mis aitavad inimestel sellel raskel ajal lootust säilitada. 

Miinimumprogramm

Juba sõja esimesel päeval pidasid nõu, kuidas Ukraina inimesi aidata, peapiiskop Urmas Viilma, Eesti Diakoonia juht Avo Üprus ja UI rektor, assessor Ove Sander. Siis prognoosis sotsiaalministeerium, et Eesti võiks vastu võtta 2000 sõjapõgenikku. Miinimumprogrammi järgi tulnuks kirikul hoolitseda kümnendiku eest.

Sõja üheksandal päeval (reedel, 4. märtsil) teab Avo Üprus, et Eestisse on jõudnud paar tuhat inimest, kellest iga neljas on laps. Põgenikud on paigutatud Tallinna Dzingli hotelli ja Ove Sander on organiseerinud neile võimaluse osaleda jumalateenistusel. 

Põgenikke on jõudnud ka Lääne-Virumaale ja Harjumaale ning käivitatud on hingetoe programm, mida koordineerib Katri Aaslav-Tepandi, kes on 1. veebruarist sotsiaalministeeriumis nõunik-peakaplani ametis. Lisaks on Tallinnas Niine tänaval avatud staap, kus põgenikele jagatakse igakülgset nõu. 

Bussi ootel

Väga kiiresti reageeris olukorrale EAÕK Tartu Pühade Aleksandrite kogudus, kes juba sõja teisel päeval pani kodulehele üleskutse annetada nii raha, toitu kui muud vajalikku. Kogudus kinnitab, et annetatud asjadele tullakse järele ja viiakse Bancheny Püha Taevaminemise kloostrisse Rumeenia ja Moldaavia piiri lähedale Hertsaivskyi rajooni ja jagatakse edasi abivajajatele. (Enne 1939. aastat kuuluski piirkond Rumeeniale, kloostri asutamisaeg on aasta 1994.) Sama on lubanud Pärnu Issandamuutmise kogudus. Ka hoitakse kirikuid tööpäevadel avatuna, et inimesed saaksid palvetama minna.

Kui isa Vadimiga Tartust ühendust võtan, kuulen, et buss on kadunud ja ta suunab mind edasi kirikuvanem Marina jutule. Viimane, jäädes tagasihoidlikuks ja soovi juurde perenime mitte avaldada, kinnitab, et bussi oodati kolmapäevaks, 2. märtsiks. Kloostrit on teavitatud, et buss pole Eestisse jõudnud, aga meie osaks on vaid palvetada ja oodata. 

Selleks ajaks oli kogudus kogunud umbes kaks ja pool tuhat eurot, kirik Sõbra tänaval oli toitu ja esmatarbekaupu täis, et saata kõik kloostrisse, mille juures on ka orbudekodu. Sealt oli palutud teele panna ka pähkleid ja šokolaadi – seda, mis inimestele jõudu annab. Kogudus aga palub jagada teavet, et matka- ja militaarpoodides müüakse erilisi tablette, mis muudavad vee joogikõlblikuks. Tõesti, interneti vahendusel leiabki tabletid nimega Aquatabs, mis neutraliseerivad baktereid. 

Marina ütleb, et kogudus on kloostriga sõprussuhtes juba kaua, sealt pärinevad jumalateenistustel kasutatavad tarvikud, näiteks küünlad.  

Sõda kestab ja õpetaja Avo Üprus ütleb, et kristlaste vastutustunne kohustab meid majutuskohtade arvu kahekordistama. Ta kutsub kogudusi pidama kontakti omavalitsustega, et abi koordineerida. 

Rita Puidet