Keegi on hinge taga …

Vahel kuuleme, kuidas keegi ütleb kas siis iseenda või kellegi teise kohta, et „mul/tal pole midagi hinge taga“. Enamasti mõeldakse selle all, et pole hetkel materiaalseid võimalusi ja tuleviku jaoks sääste. Olen siis mõelnud, et see väljend sobib väga hästi iseloomustama ka inimese vaimset olukorda. Olen üksi. Ei ole kedagi minu jaoks olemas. Mitte miski ei toeta mind ega anna vajalikku märku või nõu. Või peaksime mõnikord ütlema, et keegi ei ela minu eest, keegi ei kanna minu enneolematult rasket koormat. Nüüd võib asuda süüdlast otsima, et saada hingele veidikegi rahu ja oma haprale olemisele selgitust. 

Elisabeth Lucas toob oma raamatus „Elu mõte“ järgmise näite: „Keegi naine ütles: „Mees on mind pidevalt ruineerinud, loomulikult ei saanud siis minust pojale kuigi hella ema …“ Kas see lause on õigustatud? Ei, selle naise käitumine ei ole mingil juhul loomulik, loomulik oleks see looma puhul, kes reageerib hoobile hammustusega. Inimene ei reageeri loomulikult, vaid toimib personaalselt, seepärast võttis naine mehe ruineerimiskalduvuse suhtes vaimse seisukoha. Kuidas seda ruineerimiskalduvust siis hindas? Mitte vastupanu ajendina, vaid volitusena ruineerida kedagi teist, nimelt poega, elada pahameel välja tema peal.“

Tean, et mingil hetkel oleme kõik midagi sellist tundnud ja küllap vastavalt käitunudki. Olukord läheb hulluks siis, kui see seisund kestab kaua ja muutub mustriks meie elukoes. Vaimuliku ja hingehoidja võimalus on siin aidata sisendada kriisis olevale inimesele kindlustunnet. Olla kõrval, olla toetaja. Läbi toetava sõna ja juuresoleku võime olla üksteisele tröösti kehastusteks. See on vajalik selleks, et mure küüsis inimesel taastuks seotuse kogemus. Keegi on siiski ja kui usk lubab, siis alati on Jumal, „kelle ike on hea ja koorem kerge“. 

Tean, et viimase all on mõeldud Jeesuse õpetust, kuid usun, et Issanda öeldu on omal kohal ka hingehoidlikus kontekstis. Hingehoidja teeb mingis mõttes kaasa rännaku pimedusse koos hädasolijaga ja just sellepärast julgeb teine pimedusega silmitsi seista, nii et ühel hetkel julgeb ta uskuda ka valguse olemasolusse, sest on kaaslane, kes on kohal. Ei jäta teda üksi. Vaimuliku roll sellises olukorras on uskuda valguse võimalikkusesse kõigest hingest. On ju tema isegi oma elus pimedust tundnud. Võib-olla seisnud „viimase piiri peal“. Seal, kus tundub, et „midagi ei ole hinge taga“. Usaldus elu vastu tekib just sellest, et koos kaasteelisega kogetakse seotust Jumalaga. Taevane mõõde ei ole kunagi üksnes väljakutse, vaid alati ka arm ja halastus.

Jõulude ajal tunnevad paljud inimesed end üksi. Läänemaailm on üha suuremal määral üksikute inimeste maailm. See on maailm, kus inimestel pole peret, isegi mitte liiga lähedasi sõpru, kus inimene püüab elada ainuüksi enda rõõmuks, kuid just rõõmust jääb vajaka. Siin on võimalus vaimulikul mõtestada enda ülesandeid senisest pisut erineval viisil. Lisaks Sõna kuulutamisele ja sakramentide jagamisele saab ta olla kaaslaseks ning sügavas kriisis on inimene alati üksi ja kaitsetu. Võidud ja saavutused ei oma mingit tähtsust, sest just oma tähtsuse üle paisutamise käes vaevleme ilmselt kõige rohkem. 

Siis on kõik meiega toimuv ülimalt tähtis. Me elame sügavalt läbi igat kriitikanoolt, segadust inimsuhetes ja ületöötamisest tingitud asendamatuse taaka. Peaaegu kõige suhtes ollakse ülitundlikud, iseendaga aga ei suudeta ühes toas olla, sest peaksime olema hoopis teisti ja kusagil mujal. Suhtumises endasse domineerib alavääristus. Mõningatel juhtudel kiputakse aga ennast ülehindama ja siis tekib vastasseis reaalsusega. Mõistagi järgneb pettumus ja kokkuvarisemine. 

Mitte kõik inimesed ei otsi abi. Enamik püüab hakkama saada ning kuna Jumal on imeline ja leiab teid, siis saadaksegi edasi. Aga mõnikord jäädakse halastamatult alla, sest pole lihtsalt jõudu „tõsta silmi mägede poole“. Isegi lihtsa palve sõnastamine vajab abilist. Vajab kedagi, kes suudab olla kaaskannatajaks, kristlastena on meil kõigil siin võimalus. Isegi vastutus, ilma et peaksime või tohiksime hädasolija eest elada. Küll aga võime aidata tal uuesti leida üles see „oma elu“ Jumala maailmas.

Urmas Nagel,

hingehoidja