Keeltest, mida kõneleme

Möödunud nädalavahetusel peeti piirilinnade Valga ja Valka ühist, 423. aastapäeva. Ainult 36 aastat on linna läbinud riigipiir, kuid palju kauem on kestnud keelepiirid.

Läbi ajaloo on linnas kõneldud palju erinevaid keeli. Saksa ja juudi keel kadusid koos kõnelejatega viimase sõja aegu. Praegu on kasutusel peamiselt kolm keelt: eesti, läti ja vene. Minu mulje järgi ei möödu päevagi, mil linlased üksteisega suheldes vähemalt kahte keelt ei kasuta. Kui teineteise keelt kõnelda ei osata, tarvitatakse kolmandat. Erinevused ei takista aga eriti päevast päeva lävimast ning ühiseid asju ajamast.

Mulle tundub, et keelepiirid ei olegi kõige suuremaks tõkkeks inimeste vahel. Kui ma olin haiglakaplaniks Atlantas, ei saanud ma alguses üsna kaua sealsete inimeste jutust sõnagi aru. Seal räägitakse nimelt valdavalt lõunaosariikide murret, mis põhjapoolses Ameerikas kõneldavast ja meil enam tuntud keelest on umbes sama erinev kui Virumaal kõneldav murre võru keelest.

Kaplanina teenides tuli leida viisid, kuidas inimesi mõista ja ennast mõistetavaks teha. See nõudis üksjagu pingutust ning leidlikkust, andis aga väärt kogemuse sellest, et lisaks sõnadele me väljendame endid veel mitmel muulgi moel. Inimeste näoilme ja liigutuste jälgimine aitas ka kohaliku murde kiiremini selgeks saada.

Teine taoline mälestus on mul keskkooliajast, mil alustasin järjekindlalt kirikus käimist. Vaatamata sellele, et jumalateenistustel kasutati eesti kirjakeelt, ei saanud ma esialgu seal kõneldust midagi aru. Ühtviisi mõistetamatuks jäid nii jutlused, laulud kui liturgia. Mäletan selgelt seda hämmingut, mis küll õnneks põrmugi ei vähendanud mu huvi kirikus käia. Lausa vastupidi, see ainult toitis uudishimu, sest tahtsin veelgi enam teada, mis kirikus jumalateenistusel tegelikult toimub.

Mõtlesin kaua, miks inimesed tulevad pühapäeviti kirikusse kuulama sama juttu otsekui mingis salakeeles, millest mina midagi ei taipa. Alles palju hiljem sain aru, et lisaks inimestele kõneles seal veel Keegi, kes sisendas mulle kutset, millele ma vaatamata esialgsele hämmingule ja mõistmatusele ei suutnud ega ilmselt tahtnudki vastu hakata.

Öeldakse, et mida süda täis, seda suu kõneleb. Inimese suu on tema südame uks ja nägu tema hinge peegel. Sõnad on nagu võtmed, millega saab ukse avada või lukku panna. Kus aga eales kasutatakse sõnu, seal on olemas ka see, mis on sõnade taga. Võtmeid vajame vaid selleks, et pääseda ühest ruumist teise – oma kambrist välja või kellegi teise tuppa sisse.

Meie käes olev võti võib olla küll ilus või hinnaline, kuid sellest hoolimata ei pruugi see üldse sobida avama lukku uksel, mida soovime lahti teha. Nii nagu võtmed, on ka sõnad vaid meie kätte antud vahendid. Ma usun, et neist palju olulisemad on ütlemise põhjused ja viis, kuidas seda teeme. Arvan, et selle, kuivõrd me jõuame teise inimeseni, määrab eelkõige temasse suhtumine – armastuse olemasolu või selle puudumine.

Paulus on öelnud, et Jumala riik ei ole ju sõnades, vaid väes (1Kr 4:20). Seepärast tunduvadki vaidlused ainuõigete vormelite üle mulle asjatu ajaraiskamisena. Olen veendunud, et sõnadest palju olulisem on inimeste tunnete kuulmise võime. Selgituseks tahaksin jagada veel üht isiklikku kogemust. Algaja hingehoidjana haiglas teenides kuulsin tihti kurtmist poliitikute saamatuse või hoolimatuse ning paljude teiste asjade üle, mis inimeste arvates tundus olevat valesti.

Siiralt neid lohutada püüdes üritasin alati selgitada, et kõik pole sugugi nii halvasti, kui neile paistab. Tavaliselt oli selle tulemuseks rõhuv vaikus, sest inimesed otsekui kadusid minu kuuldekaugusest. Hiljem taipasin, et teistest kõneldes rääkisid nad tegelikult ka üsna palju endast. Kolmandas isikus väljendasid nad iseendi kahtlusi ja kartusi, süü- ja ahistustunnet, mis haigused olid esile toonud. Nõnda sain ma aru, miks Paulus ütles: «Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega!» (Rm 12:15).

Meil kõigil on oma kõne- ja kirjakeel, mis suuresti määrab, kuidas me mõtleme ja kes me oleme. Meil on oma koht teiste hulgas ehk seisus, mis seab teatud piirid meie võimalustele, on oma tugevused ja nõrkused, mis kajastuvad meie võimes midagi ette võtta ja korda saata. Meil on ka kombed, mis aastate jooksul on kujundanud meie eelistused ja selle, mis meile meeldib ning annab turvatunde.

Elu on aga palju enam kui kõik need asjad kokku. Jumala pärast ei tohiks me ühtegi neist takerduda, kohates endast erinevat inimest, kes on samuti loodud Jumala näo järgi ja lunastatud Tema Poja ristiohvri läbi. Küllap on siin suureks abiks Pauluse eeskuju järgimine, kes ütleb, et ta on saanud juutidele juudiks, et võita juute, Seaduseta olijatele saanud seadusetuks, et võita neid, kes elavad Seaduseta, nõrkadele nõrgaks, et võita nõrku – kõigile kõigeks, et igal juhul mõned päästa. Seda kõike teeb ta evangeeliumi pärast, et saada selle kaasosaliseks. (1Kr 9:20–23).

Heino Nurk,
õpetaja