Kel jalad on, see tulgu!

Aastaid tagasi ühel kenal suvisel pühapäeval lõppes kirikus jumalateenistus. Kustutasin küünlad ja pesin karika. Viimne kui hing oli silmapiirilt kadunud, kui kirikust viimasena väljusin. Oih, vabandust! Hiigelsuurt ust avades ehmatasin prouat, kes juhuslikult kiriku uksest mööda kõndis. Ilus ilm oli meelitanud teda kiriku aeda jalutama. Kuna proua oli selle koguduse liige, ütlesin, et ta oleks võinud ka sisse astuda. Proua vastu, et ta mitte ei saa pühapäeval kirikusse tulla, sest jalad on tal väga haiged …
Mõned päevad hiljem kõndis tänaval vastu üks teine proua, samuti selle koguduse liige. Mina ainult teretasin, ei muud. Tema vastas niisama rõõmsalt, kuid hakkas siis vabandama, et ta juba ammu pole pühapäeval kirikusse saanud tulla. Mina murelikult, et milles asi. Proua selgitas, et ta peab kuuel päeval nädalas tööl käima ja pühapäev on tema ainus vaba päev – no seda ainsat vaba päeva ei saa ju ometi kirikuskäimisega kinni panna.
Palju kordi olen lahkunu omastelt kuulnud kiidusõnu memme või taadi krapsakuse ja tantsuarmastuse kohta. – Kas ta kirikus ka käis? – Ei saanud käia, sest põlved tegid valu ja lõpuks ei jaksanud toastki välja tulla.
Kauges külas elas üks memm, kes enam palju ei kuulnud ega näinud. Ei tundnud ära ka mind, kui teda külastasin. Tervis oli kehv, kuid huulil oli tänu Jumalale, kes talle haigete kohtade seas ka ühe terve koha ihusse alles oli jätnud – jalad! Ja kuna kirikusse oli ainult viis kilomeetrit maad, kõndis ta igal pühapäeval ja iga ilmaga sinna ja tagasi. Ja nii kuni lõpuni.
Olukorrad on erinevad. Üks vanake tänab siiamaani igal pühapäeval õpetajat hea jutluse eest. Tänu on siiras vaatamata sellele, et ta kõrvad juba ammu praktiliselt ei kuule.
Tartus näen juba üle 15 aasta pühapäevast pühapäeva kirikus ühte ärimeest, kes seni peale «tere» ja veel paari sõna rohkem eesti keelt ei oska. Aga ta on kohal. Ta on seal, kus on ta usukaaslased.
Mõõtsin kord tiigi kaldal hiigelsuure tamme vanust. Pika õõnespuuri abil oli võimalik aastarõngad täpselt üle lugeda. Perenaine kinnitas, et see puu on alati nii suur olnud ja kes teab veel kui vana. Lugesime aastarõngad üle – oli natuke üle 80 aasta. Nii vähe!?
Laulik ütleb, et inimene, kes uurib Jumala sõna ööd ja päevad, on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde. Siiski ei joo puu veeoja apla sõõmuga tühjaks. Kaugel sellest! Juure otsaga võtab ta ainult väikese tilgakese – iga päev. Pühapäevane jumalateenistus võib samuti olla kui jõgi, millest kaasa võtame tilgakese – aga sellest piisab, sest meie kalendris on igal nädalal pühapäev.
Mees tuli kirikust ja kurtis, et midagi ei jäänud meede, mida jutluses räägiti. Naine küsis vastu, kas mees mäletab, mida ta eelmisel aastal samal kuupäeval lõunaks sõi. Ei mäleta? Aga söönuks said! Paraku koosneme ikka sellest, mida sööme ja millega kokku kasvame. Seepärast on võimatu alahinnata püsivat koguduse osadust.
Keegi teadis, et temal polegi vaja kirikusse tulla, sest ta saab mõnusa metsakohina keskel puude all ka Jumalaga kõnelda. Saab küll, aga millal sa viimati kõnelesid? Muidugi saan ma Jumalasse uskuda ka üksipäini, aga sellest on vähe kasu. Usun näiteks, et Jumal on olemas. Aga kurat usub ka, et Jumal on olemas – ega ta sellepärast veel õndsaks saa!
Õndsaks teeb meid see usk, mis meid üksteisega liidab, mis meid Kristuse ihuga kokku kasvatab, mis sünnitab meis igatsust Jumala ja kaasinimese järele. Ja kui aegade lõpul Kristus taas tuleb, siis ei tule ta järele sulle ja mulle, vaid oma kogudusele. Nüüd jääb alles küsimus: kas mina olen koguduse küljes?
Karjased väljal teadsid, et nad on patused mehed. Nad ei saanud jätta lambaid hingamispäeval valveta – järelikult pidid rikkuma seadust. Kui meiegi tunneme, et oleme patused, siis mõistame karjaste rõõmu, kui kõlasid sõnad: teile on sündinud päästja! Ja nad läksid rutates … Kui kirikukellad helisevad, läheme meiegi rutates, sest südames on üks igatsus.
Elus on palju olukordi, kus ei saa tulla koguduse keskele. On haigusi ja vangistust, on pikki teekondi ja vältimatuid töid. Ometi ei jäta Jumal ka neid. Isegi Siberi vangilaagri naride vahel peeti salaja jumalateenistusi, nüüdisajal tulevad raadio- ja videoülekanded igal pühapäeval koju kätte. Probleemi võti on seega meie südames: kas seal on igatsust.
Mulle tundub, et elame praegu omamoodi sõelumisajal: suurtel kirikupühadel jääb osavõtjaid vähemaks, aga tavalisel pühapäeval lisandub; rahvaloenduse suured numbrid kahanevad, aga koguduse tuumik saab tugevamaks; külm läheb külmemaks ja kuum kuumemaks. Maailm kisub küll enda poole, aga Jumal teeb vägevat tööd igaühe juures, kes avab talle südame… ja jalad.

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
kolumnist